Jõuluvana külaskäik

Meil õitseb kodus aknalaual valge jõulukaktus. Muudkui ajab nuppe juurde ja õitseb, kuigi jõulud teatavasti on möödas. See arulage kaktus õitses ka vahetult enne jõule, nii et sel hooajal on siis tegu teistkordse õitsemisega. Kuid mitte sellest ei taha ma pajatada, vaid hoopis äia külaskäigust. Ingel nimetas teda järjekindlalt Jõuluvanaks, kuna vanaisa kui selline tema jaoks tähendust ei oma, kaks korda aastas kohtumine ei anna eriti mingit aimdust kellegi omadustest; aga Jõuluvana on käis meil alles mõned kuud tagasi, seega tundub Jõuluvana isik lapsele tunduvalt lähedasem ja mõistetavam.

Ei no väga peen oli. Mulle kingiti saabuvaks sünnipäevaks orhidee ja ämm oli suisa Barcelonast ostnud miskid kohvitassialused - no ei tea nüüd, kellele just täpselt, aga ta saatis need mulle, koos sünnipäevakaardiga, kus oli vaid lakooniline tekst a la Kudzu, palju õnne. Siis me rääkisime natuke tööst st minu, äia ja minu abikaasa tööst, natuke minu koolist, natuke äia maamüügist, siis veel sellest, et abikaasa täditütar kolib Araabiamaadesse, kus toimuvad tema pulmad; ja et kes siis on pulma kutsutud (lomulikult ikka need kes alati, muidugi mitte meie, sest meie ju ka ei pidanud pulmi - häbi meile!). Ja niisama maast ja ilmast. Kokku umbes tund aega, seejärel tormas äi korvpalli vaatama.

Kuidas ma end tunnen praegu? Nutuselt. Me oleme võõrad, meie ei kuulu suguvõsasse, sest minu ämma eeltöö minu mustamisel ja oma negatiivsete hoiakute väljendamisel on olnud viljakas. Ja no ega ma pole ju surnud ka veel, eksju. Oleksin ma surnud, siis muidugi saaks korraldada suguvõsa kokkutuleku, et mind tagantjärele ülistada. Eluajal olen ma mannetu, mõttetu, lahutatud naine. Aga mitte see mind ei kurvasta. Mind kurvastab teadmine, et mu äi on tore inimene tegelikult, et ma ei tunne teda, kuigi võiks ja tahaks, et meie pere ja tema vahel laiutab terve maailmameri ja sellest eluajast jääb väheseks, et seda merd ületada. Et minu laste jaoks jääb tema ikkagi ainult Jõuluvanaks, kes kord või paar aastas külas käib ja kui meelde tuleb, siis ka mõne pisikese kingituse toob. Et minul ei ole ei isa ega vanaisa kunagi olnudki, ja minu mehel sisuliselt sama hästi kui pole isa ja minu lastel pole sisuliselt ka vanaisa (minu isa ei vääri vanaisana isegi äramärkimist, kuna ta ei pea juba mind oma lihaks ja vereks, mis siis veel lapselastest rääkida).

Ja nii vastik on, nii vastik...parem kui neid kohtumisi ei oleks, meil kõigil oleks ju kergem elada tegelikult. Et teil on suguvõsa ja surnud vanaisa, keda ülistada; ja meil on meie pere ja omaenese vaprus eluga toime tulla; et teil on reisid Londonisse, Saudi Araabiasse ja Barcelonasse, meie sõidame kaks korda aastas Saaremaale ja pärast lapime aasta otsa eelarvet; et teil on heategevus ja väline hiilgus, meil on armastus oma lähedaste suhtes, hoolimata sellest, mida maailm meie ümber mõtleb; et teil on teie oma valitud elu, mida elada, ja meil meie oma ning me ei pea kokku saama selleks et kellegi meist oleks pärast valus. Ausalt!

Ma teen seda kõike laste pärast, ja võib-olla ka mingist sisemisest masohhismist, ja muidugi lootusest, et äkki seekord ... Ja et anda lastele võimalus edaspidi ise otsustada, kas nad tahavad sellesse suguvõsasse kuuluda, kas nad tahavad nende inimestega suhelda. Mina ei saa seda keelata, kuna ma käituksin siis samamoodi kui ämm. Aga see meri, mis on minu ja mu mehe suguvõsa vahel, seda ma ületada ei saa. See jääb.

Kudzu

PS Uskuge mind, 10 aasta pärast peame meie olema need idikad, kes lugupeetud vanapaari hooldavad: peale seda, kui abikaasa õemees on maad ja varad oma käpa alla saanud ja naise koos tolle vanematega välja viskab, nii nagu ta ükskord juba oma naisega tegi.