Ei tea enam isegi, kuidas elu ümber korraldada. Abikaasa otsib aktiivselt uut töökohta, aga ega siin nii megalt neid pakkuda ei olegi. Tallinnas ilmselt leiaks tööd lihtsama vaevaga, aga mis mõttega kolida ühest nilbest Eesti linnast teise. Kui kolida, siis ikka kuhugi mujale riiki. Mitte et ma arvaks, et mujal on pudrumäed ja piimajõed ootamas. Kaugel sellest. Samas jällegi on olemas riike, kus 9 kuud aastas ei ole sügistalvine hooaeg, kaks kuud kevadtalvine hooaeg ja 1 kuu kogu aasta peale kokku soojemat aega, mida kohaliku elanikud mingi meeltesegaduse tõttu suveks kutsuvad. Tore jah, kui on 4 aastaaega. Aga nälga surra, Eesti nimi huultel ja 4 aastaaega silmade ees pöörlemas, ka nagu ei tahaks.
Teoreetiliselt on abikaasal töö garanteeritud kuni suveni. Mina jõuan siis ilusti oma kooliga selleks aastaks ühele poole saada. Vanem poiss on täisealine, elagu oma elu. Noorema poisi komandeerin ema juurde, nad sobivad nii hästi omavahel, eks ma maksan siis söögirahad ja muu emale, et laps saaks koolis käia ja oma elu elada. Aasta pärast on noorem poiss ka 18 täis, nii et ongi aeg iseseisva eluga alustada. Plikad võtan kaasa, maad ja majad müüks maha koos kõige imepärase vanaaegse mööbliga, loomad jagaks laiali ja aidaa, Eesti! Ei saa olla materialist ja nutta taga ilusat kodu, lilleaeda jne. Ma pole veel nii vana, et ei võiks kusagil mujal nullist alustada. Mis sa teed ära, kui olud on hetkel sellised, et meie riigis ei vajata kvalifitseeritud tööjõudu. Inimene liigub ikka sinna, kus tal parem on.
Mina muidugi loobuksin teisel maal oma unistustest töötada kunstiterapeudina (ma ei saaks ju kooliski käia siin), ega võõras riigis sotsiaaltööd ka nagunii teha ei saaks. Teisest küljest suhtlen ma nagunii peamiselt läbi võrgu, seda saan ükstakama kus teha; olemuselt olen nokitseja-maalija-voolija jne, seda saab kus iganes toimetada, nii et ses mõttes pole millegi üle kurvastada .
Ongi tulnud suurte muutuste aasta. Haiguste, hädade aasta. Jõletum aasta, mille algus ajab südame pahaks, ei tea, mis veel edasi saama hakkab. Vanem poiss jäi akadeemilisele (minu eelarvesse koliseb 600.- kroonine miinus), noorem poiss püüab hindeid korda saada, ühe kahe sai parandatud, aga mis teisega saab, ei tea. Abikaasa töökoht läheb likvideerimisele, aga meil on pangalaen ja liisingud jne jne. Nii hea optimistlik tunne on tulevikku vaadata, ja ega siis lagi veel käes ei ole. KINDLASTI saab minna kohe mitu korda halvemaks.
Tervitades
Kudzu
8 kommentaari:
noh... parem või mitte parem, inimene liigub sinna, kus ta ellu jääb. paratamatus.
ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka peab saama
aga kahju ju, kui me sust ilma jääme (mitte et ma sind kuidagi mõjutada tahaks)
Olen kah m6elnud sama asja, sest eestimaine p2tisovinism ning v2givaldse harimatuse yldine levik on pannud mind kah ilusa Norra v6i kauni Ameerika poole kiikama. Aga...
Minu pereliikmel ning tuttavatel on v2lismaal t88tamise kogemusi.-
1. Sa oled sellel maal v66ras. Juhul, kui sind pole kutsutud eriti peent ning haruldast t88d tegema, peetakse sind j2rjekordsex muidus88jax, riigiraha 6gijax. Sa pead pikalt v6itlema t88 leidmise nimel, s6dima tigedate ning v2lismaalast mitte sallivate naabritega, jagu saama fyysilistest kallaletungidest. Ametiasutused on sinu kavacuste suhtes kahtlustavad. 2. Kui Sul pole isiklikku kinnisvara v6i piisavalt suurt ettev6tet, ei soovi sotsiaalsysteem ega korrakaitse sinu probleeme kuigi innukalt j2lgida, esimesel v6imalusel saadetaxe tagasi, kust tulid. T88koha olemasolu korral oled sa aga lihtsalt v66ramaa neeger, meie rahva t88koha 2ranapsaja. 3. Aasta tagasi oli olukord leebem, aga praegu koondataxe igalpool inimesi & minu pere, m6lemad v2rskelt t88tud, ei soovita kellelegi elu t88tuna v66raste keskel, v2lismaal, t6en2oliselt kodutuna ning kuriteo ohvrina. Ennem vireled kodumaal, m6negi toetava inimese abil, aga v2lismaale elama asumine eeldab aastatepikkust eelt88d ning kinnisvara soetamist. J6udu sunniviisilise patriotismi juures!
Megairw: minu pere kohta kehtib eelkirjeldatu juba praegu ka, elades Puhja vallas. Aga v2hemalt on meil selle kandi kultuuri m6istmine kergem q nt Kreekas v6i Kanadas.
Abikaasa leiaks ilmselt tööd iga kell, kuna ta on kõrgelt kvalifitseeritud IT-spetsialist (rahvusvaheliselt sertifitseeritud jne). Leiaks ka siin tööd, eriti Tlnas, madalapalgalist tööd on ka Tartus pakkuda, aga ei ole mõtet oma hinda siiski väga alla lasta.
Mina muidugi oleksingi teises riigis muidusööjast muulane, kuigi ma oskan koristada ja kokata ja olen ka muidu kena inimene. Kogu elu on leidunud selliseid toredaid persoone, kes on mind nö kodustanud ja aidanud kohaneda. Jah, ja ma olen superhalb kohaneja ka veel lisaks. Aga samas ... kas on valikut.
Sinu abikaasale: minu teada on kaicej6ududel arvutispecidest puudus. IT-mees aga ei pea olema s6jav2elise auastmega, minu teada. Q ma veel mh elukohast lahqmise keeluga &ne kriminaal ei olnud ning KL-i NKKsse kandideerisin, oli neil siseveebis vahest juttu it-inimeste puudusest (olen aru saanud, et Sinu abikaas omab sellist eriala, mida kohe ylikooli l6petadeski ei omata)
Kaitseväed ei taha maksta konkurentsivõimelist palka paraku. Eks neil seetõttu ole ka tööjõupuudus. Tööd oleks, aga küsimus on, kui palju me saaksime üldse palgatasemes allapoole minna.
Lootust ja rõõmsat meelt sulle selles päris hullumeelses olukorras!
Paistab, et sulle ongi määratud olla tudeng eriti rasketes tingimustes. Eks ülikooli esimesed aastad olid kah ju täitsa kreisid. Siis olid sul poisid sama väikesed kui tüdrukud praegu!
Aga näed, elu pööras paremuse poole ja ega praegu ka kõik must pole.
Andresel on ju ikkagi tööd, küsimus on ainult, kus see töö asub.
Nii et olge tublid ja loodetavalt kohtume ikka varem, kui suvel, nagu sa ähvardasid... : )
Esimene mitte nii meeldiv variant on esialgu abikaasa kolimine kas päälinna või kuhugi kaugele maale ja siis vaatame edasi. Mina tõenäoliselt jään sügisest akadeemilisele, kui asjaolud ei muutu, õnneks saan nii lapsepuhkust võtta kui majanduslikel põhjustel akadeemilisel olla. Võib juhtuda imesid ja mingit suurt katastroofi ei toimugi, aga teisalt tasub alati olla valmis ka kõige mustemateks stsenaariumideks sh kolimine nt mõnele vähenõudlikule palmisaarele. Meie oma eestlasliku kohusetunde juures peaksime mingi ameti ikka leidma (nt korjame viinamarju, banaane, teepõõsalehti jne). Kui pole küttekulusid, vajadust osta pakse riideid ja süüa rasvast kaloririkast toitu, siis peaks ju hakkama saama.
Postita kommentaar