tabab eriti valusalt kriisiolukordades. Siis kerkib esile teadmine, kas ja kes on sinu võrgustikus, millised on ressursid kriisist väljumiseks, kas on olemas õlg, mille najal nutta või oled sa ise ilmasammas, kes kõik teised on tugevatel õlgadel läbi mülgaste veab. Mina kipun olema see viimane. Ja ma ei jaksa, ausalt. Lihtsalt ei jaksa. Kogu ümbritsev ebakindlus, lahenduste hind ja väike valik, aja-, raha- ja inimestenappus närib sisemuse tühjaks nagu üks eriti suur ja vastik parasiit.
Muidugi on mul mees kõrval. Aga tema on ju mees, eksju. Tema ütleb hauataguse häälega, et ta kaotab töö ning ootab minult, et ma kinnitaksin, et kõik hästi ja küll me hakkama saame, kiidaksin teda tema oskuste eest taevani ja igaks juhuks korraldaksin kõik kodused toimetused, sest abikaasa peab end tööl parimast küljest näitama. Kellele mina ütlen, et ma ei jaksa seda kindlustunnet anda, et ma olen vana, väsinud ja katki? Oma emale äkki? Kes meie uudiseid kuuldes telefonitoru hästi kiiresti hargile viskas. Ei, ma ei helistanud talle ise, nii rumal pole isegi mina, ma ju tean, et halbade uudiste eest pistab ta kiirelt pea liiva alla. Pigem nurun lohutust virtuaalse maailma sõpradelt. Vähemalt on mingi tagasiside ja teadmine, et kellelegi kusagil miski korda läheb ning et inimesed on minuga olenemata vahemaadest ja sugulussidemest. Aga oma võitlused laiskade poegade, elukauge mehe, üliaktiivsete väikelaste ja ebasõbraliku maailmaga pean ma ju ikka üksinda lõpuni võitlema.
No ma tahan üle kõige igavat ja vaikset elu. Miks see siis ometigi nii võimatu tundub?
Kudzu
7 kommentaari:
noh... minul on igav ja vaike elu. ei mingeid mehi.
ega ka mitte kedagi, kelle õlga märjaks nutta. selle kohta öeldakse: harjud ära, hakkab meeldima.
ja vot ongi nii.
Nagu ma olen aru saanud, olemegi meie, blogardid, selle jaoks olemas, et kui reaalset õlga võtta pole, oleks siiski vähemalt see virtuaalne õlg olemas. On küll. Mina pole veel kaotanud usku heade inimeste olemasolusse, olgu siis siin- või sealpool ekraani. Minu õlg sobib nutmiseks hästi, luban lahkelt kasutada, kui vaja.
Mnjah.
Naised ongi tegelikult tugevamad, kui mehed. Eriti, kui nad saavad end mõnel õlal vahepeal välja nutta.
Ole tubli. Ikka see vana jutt, et kellegile ei anta rohkem kanda, kui ta jõuab jne jne.
Ma lihtsalt arvan, et sina oledki tubli. Nuta natuke, tõuse püsti ja mine edasi.
Millex nutta. N2gu l2heb paiste, silmad hakkavad valutama, j6uetusetunne muutub lohesuurusex ning keegi ei tule, pane tuld p6lema, vahet su m2hkaceid, kallista ega anna syya. Hirm hakkab k2gistama ning kogu keha valutab, valutab. M2letad?
Parem plogida niipalju q v2hegi mahub. Q annad vaenlasele nime ning lausud k6va h22lega qrja vastu, oled juba sammu v6rra temast ees. Nimetu qri on v6itmatu, aga probleemi JOKK-lausestamine aitab sul selle paikapanemist alustada.
Minul on nutmise kohta oma arusaamine. Natuke on hea, palju on liiast. See, kui ei suuda enam nutta, on halb näitaja. Silmad lähvad siis paiste, kui liiast nutta.
Ja tegelikult on need inimesed olemas, kes tulevad, panevad tule põlema, kallistavad ja annavad süüa. Praegu tagantjärele vaadates olid nad kogu aeg olemas, kuigi ma neid ei näinud. Võibolla ei suutnud näha.
Aga see on ainult minu arvamus.
Inimesed on tõesti olemas ja mul on selle üle väga hea meel, eriti just seetõttu, et ma ise aeg-ajalt ei jaksa teisi piisavalt palju toetada ja mõista. Aga ma üritan seda õppida!
Aitäh teile toetuse eest!
Tean paljusid qnstnikke (mingitel yrgaegadel elasin Tartus mitmes k6rge qnstnikekoncentraciooniga asumis), kelle eraelud on kah pooletoobisev6itu, paljudel viina/narkoh2da. Need inimesed harrastavad t2ielikq zen-eluviisi - tuba maale vm autoritaieseid t2is, p2evakava pole, lastega (kellel on) tegeleme siis, q ta ise meelde tuletab, ning probleemid las ootavad uxe taga, qni ma yles 2rkan. Zen! - Igav & vaikne elu vaheldumisi v2rvikireva m8lluga.
Selline m6te tuli mulle t2na v2ga ilmekalt p2he seoses oma eelmise elu, Lendava, Morgie (keda tunnen eelmisest elust), & teistega eilse qnstiteraapiaga seoses (tekkis zakaarkangaga v6rreldav m2lestustemuster:)) ning tekitas huvitavaid t88kaid m6tteid. Ei, p2ris zen-budistlikke tegelasi ei saa meist kellestki, aga ilmselt mingitel hetkedel on seda enesetaastamisex hea proovida. Puhata & m2ngida!
Postita kommentaar