lugesin Postimehest ühe kasvatusteadlase artiklit http://www.postimees.ee/?id=94170 meestest, naistest ja soolisest võrdõiguslikkusest. Ühest küljest räägiti artiklis sellest, kuidas mehed deserteeruvad õpingutelt, teisalt ironiseeriti naiste üle, kes usinalt õpivad , aga ikkagi neil ühtki värsket mõtet pole ("õpihiired"); kirjeldati õpetaja stereotüüpi, kui keskealist väsinud naisterahvast (mnjah, artikli autor ise nägi just täpselt stereotüübile vastav välja). Mõistsin, et ka mina olen ilmselt õpihiir, sest selle artikli sisu oli nii vastuoluline ja arusaamatu, et ma ei saanudki mitte millestki aru. Et justkui peaks mehi muutma, et nad ka rohkem õpiksid - või äkki peaksid hoopis naised end muutma, et mehed saaksid rohkem õppida? Ei saa aru, no tehke mis tahate! Siis pole vaja ka imestust käsi kokku lüüa, et miks küll naised tippteadusesse ei jõua - kui nad ei suuda ka suhteliselt lühikeses arvamusloos selgelt välja tuua, mida nad õieti öelda tahavad, ei peagi nad tegelema teadusega, vaid oma geniaalseid tarkuseteri ajakirjanduse mahlakatel veergudel avaldama. See oleks ka täesti piisav, sest maailm kubiseb mõttetust sõnavahust niigi juba liigselt. Aga jah, konkreetselt väljenduda oskavad ikkagi vaid vähesed ja kas need vähesed on justnimelt mehed või justnimelt naised, mina ei oska öelda, sest eks igasugu inimloomi ole. Ma ei võtaks vaimse võimekuse hindamisel aluseks sugu ja soolisust.
Nii et tegelikult ikkagi oli ka artikli autor kinni mõttestampides ja standardsetes käsitlustest, ei kumanud tema tekstist läbi ühtegi põnevat mõtet või põhjapanevat ideed, õpihiir mis õpihiir, ütleskin ma siinkohal.
Tervitades
Kudzu
4 kommentaari:
Meenub laul tuleva laulupeo kavast - "Mehed ja naised". Selle kavasse võtmine on kindel viis sugudevahelisi erinevusi üle vindi keerata. Sõnu näeb siit: http://hvilep.blogspot.com/2007/07/mehed-ja-naised-laul-segakoorile.html
Õpihiir, siis õpihiir, sõu vat. ma olen hea meelega õpihiir, sõlmes sabaga pealegi. Piiks!
Ent naisi jõuab tippteadusesse meestest vähem suurel määral siiski ka sotsiaalsete tellimuste ja isetäituvate ennustuste tagajärjel. Tippeadus tänapäeval ei ole ju ilma inimestevaheliste sidemeteta mõeldav, ent kus on sidemed, seal on juba ka eelarvamused. Või nagu keegi tarkpea kunagi ütles - kus iganes on koos rohkem kui kaks inimest, on juba mängus poliitika.
Lugesin artikli huviga läbi. Ei anna välja lugeda, et õpihiired just emased hiired on.
Kogu see soolisuseteema ümber jahumine on hirmus tüütu tõesti.
Artikli olulisemad mõtted olid ehk rohkem selles, miks kõrgkool ei õpeta iseseisvalt mõtlemist kui kõige olulisemat oskust elus; ja miks põhikool on enamiku laste jaoks nii piinarikas ja väljakannatamatu?
Need küsimused on täitsa soovabalt olulised.
Ja teadlane Tiiu K, artikli autor on tegelikult täitsa tark. Tema põhimissioon kasvatusteadlasena on kadumaläinud koolirõõmu tagaotsimine. Umbes nii, nagu Luna Lovegood otsis taga kortssarvelist snorkakit.
Tiiu K-le on mõned kolleegid vihjanud, et äkki seda koolirõõmu pole kunagi olemas olnudki? Aga tema otsib ikka visalt edasi...
Jah, tundub, et pr TK on täitsa läbi juba sellest otsimisest.
Aga ma ei märganud artiklis ühtki head ettepanekut, kuidas koolirõõmu tagasi tuua (nt lasta keskealised õpetajad lahti, teha poistele eraldi õppeprogramm, maksta meesõpetajatele topeltpalka, keelata keskealistel naistel õppimine ja enesetäiendus jne). Niisugust ümargust ja kohati vastukäivat juttu ponud eriti mõtet paberile panna. Mina lugejana ootaksin tarkadelt teadlastelt nende tarkusest tulenevalt ka mingeid ideid, kuidas olukorda muuta.
Postita kommentaar