neljapäev, 19. märts 2009

Jebedijee!

Anatoomia kolmas kontrolltöö A, mitte küll A plussiga nagu kaks eelmist, aga ikkagi A. Olid väikesed ebatäpsused lihaste funtksioonides, aga kuna ma ei jõudnud neid kõiki põhe õppida, siis oli tore, et üldse midagi oskasin (ja osa paningi lambist, ausalt!). Kiireks läks sedakorda, praktiliselt pooleteist päevaga tuli kogu pakett omandada. Ja ma olin ka ainuke, kes meie kursuselt kolmandat tööd tegemas käis. Süda on tegelikult rahul, sain aine kaelast ära ja võin pühenduda muudele asjadele nagu nt järgmisel nädalal toimuvate grupitööde ettevalmistamine ja tantsukava koostamine loovtantsu eksamiks. Nii et kui on huvilisi, siis tuleb loovtantsus sooritada 20 tundi praktikat alates maist, ja loovtantsu võib läbi viia sõpradega, kuna me ei analüüsi seal midagi, lihtsalt fun ja mõnu! Seega pange vaim valmis, küll me kusagilt ruumi ka leiame (miks mitte vabas õhus korraldada workshop).
Miks ma niimoodi kiirustan oma koolitöödega, on asjaolu, et segased elusituatsioonid eeldavad pidevalt vaba tagala olemasolu. Nt kui lapsed on tõbised (ptüi! ptüi!ptüi!), siis jällegi ei saa õppida eksamiks jne. Et parem on varakult oma koolitöid planeerida, mitte jätta asju viimasele minutile, sest viimasel minutil võib selguda kurb tõsiasi - on tekkinud mingi muu lahendamist vajav kriitiline olukord. Olgem ausad, ega mul alati ei õnnestu kõike väga täpselt oma plaane ellu viia, kuna olen ka laisk ja mugav inimene, pluss aeg-ajalt ma naudin viimase minuti töödega kaasnevat üleerutust. Nooremana oligi mul selline stiil, et ühtki asja ei alustanud ma enne viimast hetke, aga nüüd vanema tegelasena tahaks juba rahulikult toimetada. Kui laiskus lubab... Aga eks vahel tuleb laisk ka olla, nt tänase päeva olen ma täitsa vabalt lasknud endal mõnuleda anatoomia aupaistes, sest pingutatud on ju ka üksjagu.
Ma klõbistan siin uue arvutiga oma posti praegu. Armastatud abikaasa tegi mulle varakult sünnipäevakingi ja ostis mulle pisikese nunnu punast värvi rüperaali. Millel on kaanel lillekesed, kaasas siidine arvutikott ning lapike poleerimiseks. Selline nilbe pisike vidin, samas täiesti vastupandamatu. Ma mõtlen, et ma kompenseerin oma emalikku olemust niisuguse edeva vidinaga, see lisab natuke vürtsi minu olemisele ja paitab silma ka üksiti. Pluss on funktsionaalne, ma saan nüüd arvuti kooli ka kaasa võtta (mitte loengusse, aga endaga kaasa). Sest nagu ütles Peeter näidendis "Peeter ja Tõnu":"Aeg ei tohi raisku minna!", poleerides sealjuures rahulikult ja süõvenenult nõudepesust tulnud taldrikut; eks minagi mõtlen nii: vaja on ju tegeleda õppetükkidega, kuna algamas on füsioloogia loengud!
Tervitades
Kudzu

6 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

Tahan tantsuteraapiat!
Ja võin pakkuda praktiseerimiseks ka erinevas vanuses lapsi, kui peaks vaja minema.

Kudzu ütles ...

Küll me midagi välja nuputame!

kaaren ütles ...

Mul on ka ehk tancuhuviline paqda: tytr, 11a.
Ning nyyd ma tean, qspool Tartut Sa elad, ning et pole liiga kauge mingeid ryhmategemisi ette v6tta.

kaaren ütles ...

Sry et Sinu kodukanti meelde tuletasin, aga aastaid tgasi elas seal yx tore tytarlaps, kellega meil on yhevanused lapsed, teate kyll q s6brannadel synnivad lapsed yhel ajal, ning et seal sai mitu korda saunas k2idud, &ne. Lihcalt hyppas v2lja, palun vabandust! Nagu Ruja laulus, qs m2lestused kylastavad meid taas.

Kudzu ütles ...

Meil on siin suur aed ja väga ilus kant, nii et võib korraldada mistahes üritusi. EI elakski nagu ´linnas - ja bussiliiklust arvestades elamegi maal.

Morgie ütles ...

sellise postituse juures võiks olla edeva läpaka pilt;)
natuke blingi võib iga naine oma ellu lubada!