Kliivia ja teised...

ma vaatan, et ei ole ammu pajatanud oma toataimedest. Igatahes suutsin ma neist enamiku kevade hakul ümber istutada ja nad tänavad mind õitsemise ja kiire kasvuga. Näiteks kliivia on kasvatanud endale varre 15 kellukaga, ja vähe sellest, juba on lehtede vahelt pistnud nina välja järgmine õievars. Jõulukaktus õitseb, eks ole ka viimane aeg enne jaanipäeva oma nime vääriline olla, samuti on õitsemist alustanud pargiväändik ning ammugi õied kaotanud orhideevars on punnitanud sestsamast varreräbalast välja järgmise oksakese koos õienuppudega. Ja isegi see kuuking, mille lehtedest tänu laste "abile" olid jäänud vaid räbalad, on asunud uut värsket lehte kasvatama. Viigipuu meenutab juba päris puud, ma arvan, et vast oma 1,3 meetrit juba tuleb ära, mistõttu ta sai kolitud aknalaualt üles meie tuppa, kus tal on rohkem kasvuruumi kõrgusesse pürgimiseks. Apelsinipuu (või miski muu tsitruseline) õitseb viimased paar kuud hullunult ja kui varem kukkusid õied maha, siis nüüd on kasvamas paar pisikest lõbusat rohelist pallikest. Kui Taevataat annab, siis saan vel sel suvel oma aknalaualt mõne oranzhi vilja põske pista. Et ettekujutus elust troopikasaarel saaks lisahõngu ja ilmet.

Aias on ka täitsa mõnus olla. Kuna me tellisime suure konteineri ja viskasime minema hunniku ehitusprahti, seejärel vedasime lauamaterjali korralikult ühte hunnikusse, on õu päris kena juba. Seti sai jooksuruumi juurde ja kui ma viimased rämpsuhunnikud kilekotti ajan, siis on eluruumi laiendav aiaruum nagu päris. Samuti pole vaja karta, et tuul penoplasti mööda õuet keerutab. Üleüldse arvan ma, et penoplasti kasutamine on kuritegu oma järglaste suhtes. See ju ei hävine, ja kui meie lapselapsed peavad kunagi tegelema lammutustöödega, siis nad ilmselt kiruvad maapõhja odavate ehitusmaterjalide kasutajad samamoodi nagu meie kirusime Pjotrovit. Penoplast laguneb kergesti pisikesteks graanuliteks, mis levivad nagu seagripp mööda aianurki, ei mädane ega idane ja neid kokku korjata on peaaegu ilmvõimatu. Ikka roomatt ja savikrohv on õiged asjad, ütlen ma. Vähemalt ei levita osiseid ja mädanevad mingi aja jooksul sündsalt ära.

Meil siin Lollidemaa lõunaosariigi pealinnas karistatakse aiaomanikke sellega, et komposteeruvaid aiajäätmeid saab tasuta ära anda vaid 4 kotitäit, see geniaalne idee tekkis Töökal Ametnikul sel kevadel. Ülejäänu eest tuleb maksta, lisame sellele ka bensiinikulu, mis äraveoga kaasneb ning saamegi teada, et meie aiamaa kordategemine maksab ligi sada krooni (pluss muidugi aeg, mida me selleks kulutanud oleme). Kuna meie kompostihunnik on niigi taevani ja linnas on prahipõletamine keelatud, saab linn meiegi arvelt pisikese kopika teenida ja lisaks ka huumusrikast mulda suisa tasuta. Ikka õiged äriinimesed elavad siin, midagi pole öelda! Majanduskriisi ajal, kus inimestel niigi pole sissetulekuid, on kuritegelik kehtestada lollakaid makse, seda enam, et paljud siinsed aiaomanikud on vanad inimesed, kes oma pensionist ei jõua ka sadat krooni välja käia. Selge see, et järgmisest aastast algab massiline aiajäätmete põletamine, mille eest muidugi saab linna kaugast trahvide näol nuumata. Armas Jumal, anna Töökale Ametnikule enne puhkust, kui sealt veel mõni geniaalne mõttevälgatus välja ujub!

Ma mõtlesin täna rõõmuga, kuidas mu uus töö mulle meeldib ja kui kole on sattuda kokku osade kolleegidega, kelle ainus rõõm on mõni negatiivne sündmus teise kolleegi elus. Ükspäev küsis üks meie kibestunumatest prouadest, et kuidas ma mõtlen edaspidi tööd leida. Ta küsis seda toonil, milles halvakspanu ja üleolek, aga ka pisuke kadedus ei olnud isegi mitte varjatud. Ja kui ma talle naeratades teatasin, et oi, tööd pakutakse pidevalt, ise ma ei viitsi sebida, aga kui viitsiks, siis leiaks veelgi rohkem, ja et mind, esimese kursuse tudengit, on kaasatud ülikoolipoolsesse projekti tuumikliikmena, siis oli kibedus kolleegi näol niisugune, et kõik värsked kurgid ümbruskonnas muutusid sekunditega hapuks. Noh, isegi kui mul ei saa olema kindlat kuupalka ja ma peangi hakkama otsima tööd, teen ma midagi, mida ma armastan ja ei pea muutuma ku-na-gi selliseks hapukurgi inimeseks, vähemasti loodan nii. Aga jah, depressiivsust peetakse nakkavaks, nii et oma endisesse töökohta ei tasu ainuüksi vaimse tervise huvides tagasi minna.

Lühidalt kõik

Kudzu