asi võtab üha huvitavamad pöörded. Täna peale seda, kui ma olin koolilt paberid ära toonud, teatas meie projektijuht, et üks paber on puudu. Ja puudu on ikka see paber, mida ta pole mulle saatnud, kuigi ta ise väitis vastupidist. Noh, ma kontrollisin üle ka, mida pole, seda pole. Siis ta lihtsalt karjus minu peale, et temal on niiiiiiii palju teha jne ja mina olen kõiges süüdi, kuigi olgem ausad, see, et mina oma nelja lapse kõrvalt jaksan veel millegiga peale õppetöö tegeleda, on juba iseenesest väärt vähemalt üht väiksemõõtmelist ausammast ja mitte kisa selle üle. kes meist eksis ja kellel meist on suurem koormus kukil. Projektijuhil endal pole ei lapsi ega perekonda, et oleks selge pilt asjade seisust. Ja mul tekkis kohe kahtlus, kas ma ikka üldse tahan niisuguses projektis oaleda, kus projektijuht elab minu peal oma emotsioone välja. Ega me pole ju mingid sõbrad temaga, tema on minu värske õppejõud, kelle tegutsemist olen natuke toetanud omalt poolt (meie grupp oli alguses väga vaenulik tema vastu ja mul hakkas lihtsalt hale natsa, no et ma ka ei õpi!). Mina olen lihtsalt üks kena mammi siit lõunaosariikide mändide alt, mitte post, mille peale iga koer kusta võib. Jälle olen end mässinud mingisse jamasse, no on mul vaja seda!
Loomulikult selgus haridusosakonnas, et me oleme hiljaks jäänud oma projektiga. Aga juhataja oli sõbralik ja mida kauem me vestlesime, seda sõbralikum ta oli, eriti veel peale seda, kui kuulis, et me oleme kolleegid. Minu idee alustada neist oli ikka täiesti tuumakas, aga noh, eks ikka ju tuleb teha projektijuhi nõudmiste järele.
Issand, anna mulle oidu öelda "ei" igale asjale, mis tundub liiga riskantne ja liiga suurt panust vajav. Ja võimet muutuda inimeste jaoks sama vajalikuks nagu mingi jusptükk, mille olemasolu ja sisu keegi pole isegi veel suutnud välja mõelda ehk siis märkamatuks, olematuks inimeseks. Enam ei taha kooli ka minna, sest kui projekt rahastust ei saa, kuidas ma saan kindel olla, et see õppejõud oma viha minu peal välja elama ei hakka.
Siit moraal - ära iialgi kedagi aita, sest nagu on öelnud minust palju targemad inimesed: heade kavatsustega on sillutatud tee põrgusse!
Kudzu
2 kommentaari:
Temperamentne teadusmaailm : )
Õppejõud ja muud teadlased on kuulu järgi umbes sama rahulikud ja adekvaatsed nagu hobugreifid või hellitatud pekingi paleekoerad.
Isegi olen kuulnud, mismoodi õppejõud meie armsas alma materis üksteise ja oma alluvate peale lõugavad. Turumüüjad on ka viisakam kontingent, tõepoolest.
Mis teha, akadeemiline etikett. Kuigi, niipalju kui mina sind tunnen, see õppejõud veel kahetseb, et vale inimest postiks pidas... : )
Jah. Tuli meelde see kõnekäänd:
Help a man when he is in trouble and he will remember you when he is in trouble again.
Postita kommentaar