Ametnikku saab vaid siis, kui ...

Nagu mäletate, kirjutasin hiljuti, et saatsin haridusosakonna ametnikuprouale meili. Andsin ülevaate projektist ja et kas ja kuidas üldse võiks toimuda linnalt nõusoleku saamine jne jne jne. Pika kirja. Kui kolmapäevaks ei olnud vastust tulnud, siis saatsin meili järgmisele töötajale ja püüdsin helistada. Kumbki proua toru ei võtnud, isegi mitte vastuvõtuajal. Täna hommikul siis selgus, et kool, keda ma moosisin, tahab kindlalt osaleda, hakkasid hirmsa kiiruga pabereid täitma ja mina omakorda võtsin vastu otsuse, et lähen haridusosakonna juhataja juurde ja räägin, et mis ja kuidas. Kui saaks kooli kasvõi projekti teises etapis kaasata, siis mida selleks teha tuleb, mis pabereid nad vajavad, kas nt dekaani allkirjaga dokumenti ja ametlikku pöördumist vms. No mis mul üle jääb, kui reatöötajad ei vasta. Tore, sain esmaspäevaks aja.

Ja äkki kesk päeva helistatakse uuesti linnavalitsusest. Proua Ametnik ärkas, ilmselt peale seda, kui minu nimi kusagilt vilksatas. Siis meenus talle tõenäoliselt, et hr Mulder ei ole küll rõõmus, kui linnakodanik kaebab, et tema meilile ei vastata, eksju. Ja siis ma alles kuulsin, et mis loovteraapiad! Meil pole siin mingeid loovteraapiaid vaja, noh, kui kool just ise leiab et on, siis veel, aga vaevalt et te kooli leiate. Ja üleüldse on meil kõik eelarved juba tehtud (huvitav, kas ka 2011. a oma, millal oleks esimest korda üldse vaja mingit rahalist panust tegema hakata) ja kui ma siis teatasin, et koolilt on olemas kirjalik nõusolek, siis ütles proua, et no kui MEIE siin otsustame, et võiks üldse loovteraapiaid teha, siis miks üldse Kivilinnas, pigem ikka terve linna peale. Siis mul viskas üle ja ma käratasin, et mul on pandud juhataja juurde aeg ja ma lähen ja räägin temaga sellest, kuidas on või kuidas pole, kuna tekkis probleem meilidele vastamisega. Seepeale muutus tädi suhteliselt leebeks, ilmselt meenus talle hr Mulderi kuri pilk. Lisasin veel lõppu, et meie linn reklaamib end heade mõtete linnana ja innovaatilise linnana ja ma olen kindel, et juhtkonda peaks meie projekt väga huvitama, tänasin helistamast ja panin toru ära.

Ja ma olengi nii vastik, et printisin kõik arengukava punktid välja, mis seostuvad tugiõppe ja innovaatilisusega, võtan selle kaasa ja ajan näpuga järge, et kas tõesti teid ei huvita ühisprojektid ja kas tõesti teid ei huvita innovaatilised suunad hariduses või on see töötaja seisukoht, lisaks küsin, et mitme päeva jooksul osakond peab meilidele vastama ja et kogu minu tegevus toppas ametnike haldussuutmatuse tõttu. Aga ma teen seda viisakalt ja väga sõbralikult, uskuge mind. Lõppude lõpuks käisin ma 5 aastat näiteringis!

Ei no nalja saab, nalja saab! Mu kabinetikaaslane lahkub 01. juulist töölt, läheb ära teise institutsiooni. Varsti töötab meil aina värskem veri, aga ehk ongi hea, äkki nemad suudavad vastu pidada, ja juhtub ju ka imesid, nt tuleb maailmalõpp vms. Uskuma ju peab!

Tervitades

Kudzu