sündis siia ilma minu noorem poeg. Kogesin tänu teise lapse sünnile esimest korda talutavaid sünnitusvalusid, edukat imetamist ja rahuliku beebi kasvatamise rõõmu. Eks muidugi oli ka kurbi asju nagu pidevad haigused (ema korter hallitas täiega, sest 1993. a hiilgas igasuguste kriisidega sh küttekriis), mistõttu ma ei imesta, et neid haigusi nii palju ja nii pidevalt oli, mis kahjuks noorema poja puhul päädisid astma diagnoosimisega. Eks stressi oli üksjagu ka eksabikaasa alkoholismi tõttu, sest nagu ma olen ka varem kirjutanud, peale teise lapse sündi kadus ta jooma peaaegu nädalaks ja kahjuks ei jäänud see ei esimeseks ega viimaseks korraks meie ühise kooselu jooksul. Aga mis seal ikka, laps on ju tubli ja tore ja kena, mu oma kasvatuse produkt ja eks neid enda kangekaelsuse ja äkkviha elemente võin ma temas igapäevaselt imetleda, pole vaja peegli ette minnagi; positiivse poole pealt jällegi head huumorimeelt, sarmi ja oma vajaduste eest seismise võimet. Loodan, et mu armsa poja elu saab olema päikseline ja rõõmus, hoolimata raske lapsepõlve ja halbade geenide mõjust. Igaüks meist saab võimaluse oma elu muuta nii, et me parandame oma vanemate minnalaskmisi, nii et minu vigade parandus on minu laste käes.
Kahju, et poja sünnipäev möödub mul hullunult füsioloogiat õppides. Pean veel umbes kaks tundi pingutama, siis saan tänaseks materjalid kõrvale panna. Homme tuleb tegeleda natuke kunstiteraapiatega ja siis õhtul jätkata praktikaaruande kirjutamisega, esmaspäeval ootab mind uuesti 6-tunnine füsioloogia tuupimine. Ilus kevad, mis!
Kudzu
1 kommentaar:
Jou, krae, palju õnne!
Küll kevadel on neid lapsi ikka järjest...
Postita kommentaar