millagi kindlasti, eksju. Iseasi on, mis ravimeetoditega. Minuga juhtus nii, et jäin kolm nädalat tagasi sessil mingisse tõppe, millele järgnes vastik kinnine köha ja nüüd siis köha, mis päeva poole muutub lahtisemaks ja tingib kohutava, pideva ja rohelise lima purskega kaasneva köhimise. Tundes ennast tagasihoidlikud 38 aastat, tean, et selle asja nimi, kui inimene köhib, rögistab ja tema sees on hingamisel kuulda vilinaid ning kiuneid, on bronhiit. Ja ma tean ka seda, et kodused ravimid minu puhul ei anna tulemust, lihtsalt vajun üha sügavale haiguse rappa, mis senise kogemuse põhjal päädib ülikõrge palavikuga. Ja siis muidugi antibiotsiga. Mõtlesin, et kui äkki oleks eriti kaval ja seekord läheks varem arsti juurde. Et ei ootaks ülikõrget palavikku ja hakkaks juba usinalt ravumeid tarvitama. Aga samas ma tean, et meie arstid eriti ravumeid ei kirjuta, sest on ju alati mingi tibatilluke võimalus, et inimene terveneb iseenesest või siis lahkub meie seast igaveseks, säästes nõnda hunniku ravikindlustusraha ja toetades seega riigipoolset kokkuhoiupoliitikat. Minu uus arst ei tunne minu varasemat haiguslugu (lapsepõlve astma, preastma diagnoos keskkoolis, tuberkuloos jne), seega pole tal ju põhjust arvata, nagu ma ei võiks ise terveks saada (noh, just helistasin ja ta soovitas mul esmaspäeval vastuvõtule tulla, aga arvestades, et palavik on juba tekkinud - esilagu küll ainult 37,5, siis esmaspäeval peab ta ilmselt tulema koduvisiidile). Ühesõnaga- nii ma siis käisin koolis sessil ikkagi köhiva ja rögisevana ära (oli jube sess, teisipäeval loeng-seminar kella kahest poole kaheksani, kolmapäeval eksam ja loeng kella poole seitsmeni, neljapäeva hommikul eksam ja seejärel hr Nõmmiku tantsutund, mis oli ainus helge asi kogu selle supi sees - õppida tuli öösiti, magamiseks eriti aega ei jätkunud, süüa aega ei olnud jne). Nojah, mis ma siis ikka oskan teha, eks ma mökitan siin kodus edasi. Tahtsin sporti tegema minna, novot, aga ei õnnestu jälle!
Ma tunnen suurt puudust oma kursakaaslastest. Lugu on selline, et me oleme nüüd erinevate suundade vahel jagunenud (tants, draama, muusika ja visuaal) ning suurem osa õppetööst toimub oma suuna gruppides, kus osalevad ka kaugõppe ja avatud ülikooli tudengid. Viimastest suurem osa on kunstiõpetajaid, kes on kõik hästi toredad inimesed, aga nad pole läbinud sõela terapeudiks õppimiseks, mis tähendab seda, et ollakse hinnaguline (õpetajad ju peavadki panema hindeid!) ja mind see häirib päris tõsiselt. Kunstiteraapiates ju ei hinnata töid, ei hinnata inimesi, ei lahmita jne. Ja ma ikkagi eeldan, et kui tullakse niisugust ala õppima, siis tehakse endale asja olemus ka selgeks, eksole. Meie kursus on küll väga hästi komplekteeritud, toredad, avatud, soojad inimesed, hästi tugev oma grupi tunne, toetus ja hinnanguvaba õhkkond. Ja siis satud kohta, kus inimene küsib täiesti siiralt:"Miks sa nii palju vaeva nägid oma kompaga? Kas sul tõesti ei ole oma aega kuhugi mujale kulutada?". Ma ei saa aru niisugusest küsimusest - miks ma siis tulin kooli, kui ma ennast sinna 100% ei panusta? Või siis kommentaar peale minu lauset, et tegelen puuetega lastega "einoh, väga prestiizhne on ju öelda, et tegelen puuetega lastega, aga mina küll endale niisuguseid eesmärke pole võtnud!", no ma ju ei öelnud prestiizhi pärast, see oligi tõde sel hetkel ja ei saa öelda, et ma oleksin väga õnnelik üldse oma töökoha või eelneva hariduse üle. Ja neid pisikesi sõnumeid on hästi palju, hästi mitmelt poolt, enamik ei puuduta küll otseselt mind, aga vot on tekkinud tõrge osade inimestega ühes ruumis viibida ja ühiselt töötada. Minu puhul tähendab see, et grupitöös hakkan ma mängima inimest, kes on kõigega rahul, ma hoidun nö panustamast gruppi, sest ma ei tunne end turvaliselt. Samas jääb niimoodi asju minusse settima, mille lahendamine võiks olla grupi teema, aga las nad olla. Ma ju olen lõppude lõpuks harjunud halva mängu juures head nägu tegema ja mul pole ka võimalik teist gruppi leida, kus oleksid teised inimesed (meie omi on meie grupis minuga kokku 4, ülejäänud 16 on mujalt, kellest ka umbes neli on hästi mõnusad).
Loodetavasti lähevad nad kõik järgmisest aastast magistratuuri, siis saab neist vähemalt rahu. Ja kui ma ka plaanisin järgmisel suvel katsetada magistrisse, et eeldusained on tehtud ja varasem haridus lubaks kandideerida, siis nüüd loobun kindlalt - ei, ja veelkord ei! Ma tahan edasi olla koos oma toredate kaaslastega. Olgu siin elus vähemalt midagigi mõnusat!
Tervitades
Kudzu
2 kommentaari:
küsimusele kas sul tõesti pole oma aega kuhugi mujale kulutada, võib idioodi otsekohesuse ja heidutavalt optimistliku naeratusega vastata: ei ole tõesti paremat teha, jah. :P
võib ka ntks maslow püramiidist ja lingvistilisest reaalsusest rääkida, kui situatsioon sobib. hästi pikalt, põhjalikult ja piinarikkalt.
no mida nii lollile küsimusele ikka vastata saaks?
Enam-vähem nii ma tegingi, teateades, et ega mul päälinnas ei ole tõesti midagi muud teha kui õppetööga tegeleda. Mille peale pr taltus ja arvas, et ta peaks äkki Tartusse kooli minma, siis jääks ka õppetööks rohkem aega.
Postita kommentaar