olen veetnud meeldiva hommikupooliku oma varasemaid õpinguid avaldusele kandes ja neile sobivaid vasteid leides siinsetest õppekavadest. Pärast paari tundi aju hallmassi keetmist õnnestus mul selle vaevarikka ülesandega maha saada. Nüüd tuleb kõik puhtalt ümber kirjutada, varasemate õpingute nimetused inglise keelde tõlkida (sic!) ja siis minna õppekava juhi juurde ning paluda minu papred ametlikult ää vormistada. Ja ma peaksin pääsema ka kohustuslikust arvutiõppest ja inglise keelest, sest olgem ausad - tsükliõppe vormis õppides ja teises linnas elades ma tõesti ei näe võimalust igal nädalal toimuvates loengutes osalemiseks. Sain kokku umbes 40AP-d, mis tähendab, et tõepoolest saaksin lõpetada 2 aastaga. Aga ega ma vist ei lõpeta küll, sest nii põnevaid asju saab võtta veel näiteks kunstide osakonnast (maali ja skulptuuri ja joonistamist) st et kui ma olen muudega jamadega ühel pool, siis pühendun kaunitele kunstidele (millised võiksid olla mittekaunid kunstid?).
Uskumatu küll, aga oma esimese eksami tegin ma hindele "A". Ise ei usukski, aga näed, matriklis on kirjas. Ausalt, ma pole nii kehvas konditsioonis olles ammu ühtki tarkust pidanud endast välja puistama, aga ju siis kuidagi õnnestus (oo, inimene, sa oled ime!). Eile tegin jooksvalt veel ühe arvestuse. Ja täna õhtul sõidan korraks koju, sest Ingli sünnipäev homme vajab tähistamist ja ma olen pigem nõus 5h sõitma (ma saan need 5 h tundi rahuliku südamega õppida, iseenesest täitsa meldiv võimalus), kui et Inglikene peab oma pidu ilma minuta. Mõelda vaid, laps saab alles 2-aastaseks, kuigi tunne on selline, et Ingel on meie juures alati olnud. MM muidugi ka!
Ükspäev arutasime abikaasaga, et me mõlemad oleme sellised vagurad ja pisut uimased inimesed, kelle suurim rõõm on vaikselt nurgas raamatut lugeda või siis magada (seda esimest teen eriti mina ja seda teist armastab eriti minu abikaasa). Kahjuks ei ole me kumbki energiapommid, kes jaksaksid ülienergilise MM-iga mürada, joosta ja tagaajamisi koraldada. Et temal võib meiega ikka jube igav ja tüütu olla, meie jälle ei suuda aru saada, kuidas võib üks inimeseloom nii palju sekeldada. Aga eks siis tuleb õppida kaasa sekeldama ja last jällegi omakorda õpetada rahulik olema.
Lugesin rõõmuga "Perest ja Kodust", et liigne järeleandlikkus pole lapse ja vanema suhetes normaalne, sest sellega paneb vanem lapsele vastutuse, milleks laps võimeline pole. Et teatud asjades tuleb olla konkreetne ja vastuvaidlemist mittesalliv, vajadusel kasutada nurka või järelemõtlemise tooli. Ja et lapsed võivad keskmiselt 19 korda vinguda, et oma tahtmist saada ning vanem peaks jääma enesele kindlaks, mitte peale 18-ndat korda järele andma. Muidugi peavad olema keelud-käsud põhjendatud, kuid ka siin soovitati olla konkreetne, mitte kukkude heietama, et seda on vaja selleks, et .... ja siis veel selleks.... Ühesõnaga - tundub, et olen õigel teel, vähemalt selle lähenemise järgi. Ja poisse vaadates tundub (ptüi! ptüi!ptüi!), et niisugune lähenemine on vilja kandnud. Mis tähendab, et tänapäeva mõistes olen ma üle mõistuse range ema. Ja olen edasi!
Tervitades
Kudzu päälinnast
2 kommentaari:
akadeemiline õiend, kus ained kirjas on ju ingl keeles ka? v ei ole su esimese kraadi kohta veel?
/ma nii igaksjuhuks, kui sul endal see mõte pole pähe tulnud .... /
Mul ei ole esimese kraadi kohta. On diplom ja eestikeelne akadeemiline õiend, paraku.
Postita kommentaar