Veel neli pluss üks

eksamit või kontrolltööd on jäänud, üks neist järgmisel nädalal. Eino täitsa hea on olla juba, tõmban aga püksirihma koomale ja vaatan, et sel aastal võin rannahooajal olla trikoos, mitte telkmantlis. Kui nüüd veel nädalat-paar tuleks samamoodi rabada, saaksin oma endise kehakaalu - 56 kg - ka ilusti tagasi. Ja muud häda ju polegi, kui pidev pearinglus, käte värisemine ja kummaline veritsus naisteosakonnas - aga saba pole ometigi taha kasvanud, seega muretseda pole vaja. Eile näiteks jõin hommikul kaks tassi kohvi ja sõin ühe vorstileiva, hoides kokku aega, energiat ja raha. Ikkagi säästuaeg!

Eile toimus praktika kaitsmine, kus mina loomulikult tegin esiettekande. Juba bussis avastasin, et etteakannet sisaldav mälupulk oli koju jäänud. Seejärel selgus, et kaasasolev mälupulk ei tööta. MP3 mängija õnneks toimib ka mälupulgana, avasin aga läpaka ja kopisin oma ettekande mpkale. Kohale jõudes ja teada saades, et mul on au olla esimene, üritasin slaide kohalikku arvutisse saada - selgus, et no ma ei leia üles ettekannet mpkalt. Laenasin järgmise mälupulga kolleegi käest, kopisin ettekande ja siis selgus, et kooli arvutis see ei avane millegipärast. Siis mõtlesime, et kasutan oma arvutit, aga kuna nii suurt auku, kuhu juhe oleks mahtunud, minu moodsal tillukesel sülekal ei ole, siis seisnes minu ettekanne lõpuks selles, et ma rääkisin, mida põnevat ma tegin praktika jooksul ja sain oma kauneid slaide samal ajal oma arvuti tillukeselt ekraanilt andunult jõllitada. Nujah... Aga ega mul läks väga hästi ikkagi. Sain kiita taevani ja minu tööd jagati kui näidist selle kohta, milline võiks olla aruande struktuur. Ega ma siis asjata pole kokku 7 aastat Tartu Ülikoolis tagumikku nühkinud, ikka asja pärast! Siinkohal võin tänada oma juhendajat proua RK-d, kes hoolitses selle eest, et vormilised nõuded oleksid alati täidetud. Loodetavasti ei tee ma Alma Materile päälinnas häbi!

Pühapäeval sadas meile ootamatult sisse minu ämm, koos äiaga muidugi. Õnneks olid nad kohal vaid viis minutit, aga see tund, mis mul peale nende lahkumist oma emotsionaalse seisundi taastamisele kulus, oli ikka natuke liiga kõrge hind, seda enam, et mul oli pühapäeval tõesti väga kiire. Kui õpid teises linnas, siis pead ju kõik kaasa võtma, sisse pakkima, igat juhtumit ette nägema ja olema varustatud külma ilma, kuuma ilma, vihmase ilma riiete ja vahetuspesuga. Lisaks tuli Narride tarbeks kokku pakkida kilode kaupa staffi, mille abikaasa kohe varsti siia päälinna transporditud saab. Ikka eriliselt hea nina on mu mehe sugulastel negatiivsete emotsioonide tekitamise aja suhtes. Ma muidugi olin jäine, aga viisakas, ei visanud ämmale kohvipaksu näkku, sest ma ei pakkunudki kohvi. Istet ka ei pakkunud. Minul pole selle maadamiga jätkuvalt midagi rääkida, kurb küll!

Aga jah, elu on võtnud üles niisugused tuurid, et mul on hirm kaotada oma vaimse tervise viimsedki raasukesed, kuid teisest küljest hakkab lähenema selle õppeaasta finish ja kuna emotsioonid on nii ehk naa juba kõrghetke läbinud, siis saabunud tuimus aitab ehk ka järgnevad päevad üle elada.

Jõudu kõigile üliõpilastele!

Kudzu