pärast järjekordset õudusjuhtumit istusin tööl tuima näoga arvuti taha ja asusin töökuulutusi läbi vaatama. Midagi leidsin ka. Vat seda oma praegust tööd ma suisa vihkan. Mitte inimesi, kes on minu kliendid, kaugel sellest. Pigem on probleem juhtimises, otsuste vastuvõtmises ja töötajate õigesse paika asetamises. Et mida teha olukorras, kus ülemus ei söanda töötajale öelda, et kui sina oled ebasobival ajal lubanud minna esinema, siis on sinu asi see ära klaarida. Põhiliselt tänu kaastöötaja survele olen ma sunnitud veetma neljapäeva Pärnus, kus ma pean rääkima meie organisatsiooni kogemustest teenuste arendamisel, mis on eriti nummi, kuna minu isiklik kogemus antud valdkonnas selleks hetkeks on tervelt 1 nädal ja 3 päeva pikk. Ja suurepärase esinemise tõttu jäävad vormistamata järgneva kvartali teenustunnid. Aga mis seal ikka, kui tulevad kaebtused, suunan ma nad selle õuduse korraldanud seltsimeeste jutule. Ja ise kirjutan muudkui CV-sid ning aina saadan neid, kuhu sobib ja kuhu mitte.
Kudzu
PS MA suisa mõnulen mõtte käes, et kui lapsehoolduspuhkusele tagasi kebin ja minu asemel tuleb tööle võtta täiesti puhas leht, siis lähevad nad seal karvupidi kokku, et kes ikka peab uue töötaja välja õpetama jne. Mõnus, mis!
3 kommentaari:
Hoian pöialt, kõiges mis ette võtad.
Aitüma, ma tunnen, et toetus on just täpselt see, mida hetkel kõige rohkem vaja on.
Kusjuures mu kliendid on hästi armsad inimesed, see ongi boonus. Ja kolleegid, kellega ühes majas töötan, on ka väga kenad inimesed.
Oi jah!! Hoian silmad-kõrvad lahti! Ja Elva eakate päevakeskus ootab pikisilmi MTÜd või inimest, kes tegutsema hakkaks:))
Postita kommentaar