et ma oma kodust jõuaksin kaheksaks tööle, tuleb väljuda kell 07.10, kuna siis läheb buss, järgmisele peale minek garanteeriks hilinemise. Nonii, sõidab bussike kesklinna Vaksali juurde bussi ei lähe vajalikul kellaajal, seega pean kesklinnast jala ülesmäkke ronima. Õhtul on vaja läbida vastupidine tee. Kuna bussiaeg on nii varajane, siis ärkan ma ise ka näiteks kell 6.20, muidu lihtsalt ei jõua valmis. Ja kui ma siis naasen, olen väga väsinud, nii väsinud, et nutt tuleb peale. Rääkimata sellest, et ma ei loe ammu enam ilukirjandust, rääkimata kohustuslikust koolikirjandusest, sest nt eile õhtul elasid lapsed mul terve õhtu seljas ja mina väsisin enne neid ning kebisin teki alla (kusjuures nad jaurasid kella 23.20-ne, enne kui magama jäid - mina võtsin unerohtu ja nutsin enne peatäie). Sest minu lapsed on oma hoidja juures suurepäraselt kohanenud ja mida me ka ei teeks, nemad enne 23.oo magama ei lähe, vaat et lähevad veel hiljemgi. Sellest dilemaa - kui ma ei saa und täis, siis ma väsin järjest rohkem ja rohkem ja ei suuda olla hea ema. Kodus mul magamiseks kohta pole. Kas kolida ajustiselt tööga kohenemise ajaks hotelli elama? Kolida kuuri? Lahutada abikaasast ja jätta lapsed temale ning mängida nädalavahetusel head ema, kes ütleb lastele:"Kukununnud, teiega on niiiiiii tore koos olla?". Lõpetada oma närune eksistents üleüldse, sest ega siin paremaks miski ei lähe? Tulla töölt ära, sest ma ei ole võimeline tööd ja perekonda kokku klapitama?
Äi helistas esimest korda elus meie lauatelefonile, et küsida, kas minu abikaasa ikka sai koormakatte kätte (oeh, see on mingi stry, mida ma siia kirjutama ei hakka) - laste järele ta muidugi ei küsinud ega neid ka vaatama seekord ei tulnud (tal polnud autot, ja teate isegi, siia linnaosasse käib ainult kaks bussi tunnis, siis on tõesti võimatu muudmoodi pääseda).
Ma tean kahte asja päris kindlalt - ma ei taha lastega kodus olla ja ma ei taha töötada ametnikuna süsteemis, kus eelmine töötaja jätab oma tööülesanded korrektselt üle andmata ja minu kõnedele ei saa enamasti vastata, sest "jube kiire on!", samal ajal kui mina teen iga päev ületunde, et kasvõi kuidagigi oma tööde toime tulla.
Tervitades
Kudzu
6 kommentaari:
Ma tean, mida Sa tunned. Üks lohutusi on see, et aja jooksul läheb kergemaks, tekib töö ja pereelu ühendamise rutiin, oskus puhata, kui organism seda nõuab, oskus Tõeliselt Tähtsaid Asju eristada ebaolulistest, nendest, mida saab edasi lükata, mis saavad ise joonde ja mis lähevad üle. Aga see kõik võtab aega. (Ja seda kõike kordan ma ka endale oma praegusel eluhetkel, kus ma üsna sarnases seisus olen) Mina näiteks oma kahe viimase lapse vahel tööl käies ja samal ajal mag.õppes olles kasutasin kabinetis viibimise kohustuslikku aega lugemiseks, koolitööks, aga mis seal salata, ka niisama hingetõmbeks. Töötegemise kõrval. Et selleasemel, et minna kohvinurka klatšima ma tegelesin oma asjadega. Selle hind oli muidugi minu veidriku kuulsus nii, et Sinu asendaja nr 1 küsis mu käest kord, et kas ma vihkan neid, et nendega koos kohvi ei joo (jah, ma isegi tirisin oma hommikukohvi termosega kaasa :)) jmt tegelusi ei harrasta. Ma ei vastanud :)
Mis puutub Sinu kriitikasse selle töötaja aadressil, kelle asemel Sa töötad, siis see on mulle üllatus, sest minu jaoks on ta olnud korrektsuse etalon nr 1 ... Aga noh. See polegi tähtis :)
Ühesõnaga, ole tupli mu hiireke, pea vastu! /Kingpoole häälega/ Küll tuleb ka raamatute lugemise aeg :). Ja see aeg, kus lapsed selga ei hüppa, sest Sa oled nende jaoks maailma ebahuvitavaim inimene ;).
Itäh!!!!!!!!
Ma ei taha pigem mitte töötajat kritiseerida, vaid ikka seda, et asjade üleandmine oli korraldatud meile mõlemale vastuvõetamatult, ja teiseks on tema tunduvalt parem kehtestaja kui mina. Tüüpilise hädapuntrana ma istungi õhtuti tööl ja sõidangi ümarlauale, kuhu ma tegelikult töökoormuse tõttu ei saaks minna jne. Et see protest "Mul on kiire!" pole seotud minu isikuga, vaid pigem üldise protestiga meie juhtkonna vastu ja sellega, et ma ise hädise kehtestajana lasen endale öelda.
Ma tahan oma tööd teha nii, et inimesed saaksid kiiresti ja korrektselt oma asjad aetud ja et nemad ei peaks kannatama ebanormaalsete suhete tõttu meie osakonnas. Ja just seetõttu olen suhteliselt veendunud, et üle kuu ma vastu ei pea...
Ma tahaksin olla raamatupoe müüja. Raamatud, armsad inimesed - puhas rõõm!
Aga aitäh, et Sa oled olemas ja siin ikka liigud, mul on tõesti praegu hästi jabur seis (lisaks pean ma asendama haigestunud J-i, noh, päris lõbus iseenesest).
Lisan veel lugejatele, kes pole kursis meie asutuse tööga, et ma olen töötanud oma elus vähemalt 3-l suurepärasel ametikohal. Nii et pole see ühti minu häda - konkreetse asutuse puhul on tegu muude asjaoludega.
tulge muuseumisse tööle... aegajalt on küll hullumaja, aga enamasti siiski rahulik. ja see hullumaja ei hõlma ümarlaudu õpetajatega. :)tõsi, huvitavate inimestega kohtub palju vähem kui teie ametis
Kas ma sobiksin muuseumisse asendama seda va Vankat, kes seal vitriinis on? Ma mõtlen, et kui natuke silikooni lisada ja osa kolbast eemaldada, peaks täitsa kõlbama.
hm, seisev töö... sinu vanuses... mõtle ikka ka.
samas muuseumi seisukohalt oleks ilmselt kift, kui muumia kapis aegajalt ka liigutaks ja uu pui uije mui ütleks - mida vanka praegu ei suuda.
muide, mina läksin väikese lapse kõrvalt alguses poole kohaga tööle - tänu millele mul praegu pole ka mõtet ei lapse ega endaga haiguselehele jääda, kuna hoolduspäevade eest makstakse eelmise aasta sotsmaksu alusel. tore, eks? aga niimoodi oli palju kergem kohaneda
Postita kommentaar