aga ära Sa meile rohkem kalla, kalla nüüd kellelegi teisele ka! Ausalt! Sest meil siin on jama niigi kurgumulguni ja rohkem.
Lugu siis ise on selline:
Kuna külm sügisaeg on saabunud, siis otsustasime kütta meie keskkütet. Mõeldud-tehtud, ajasime aga puud katlasse ja muudkui kütsime, kütsime ja kütsime ja kütsime, kuni selgus, et kuum vesi radikatesse ei jõua. Toad ikka külmad nagu hundilaut. Küll me siis nuputasime ja arendasime teooriaid ja mõtlesime endal ajud keerdu, aga ei mõelnud midagi välja. Toad olid külmad edasi. Lõpuks küsisin MM-ilt, et kas äkki tema on käinud suvel keldris mingeid kangikesi näppimas. "JAh," vastas MM muhedalt naeratades. Tormasime keldrisse ja katsetasime esimese kangi keeramist, mis asus nii madalal, et MM oleks võinud seda näppida. Ning oh seda imet - rõhk tõusis silmnähtavalt, kuum vesi jõudis radikatesse ja toad muutusid ka kohe soojemaks. Aga rõhk tõusis muudkui edasi ja edasi, üle normi ja siis hakkas tööle avariiventiil, mis päästab maja õhkulaskmisest. Tagajärg - keldris tekkis kena väike kuumaveebassein. Lükkasime kangi tagasi algasendisse, rõhk muidugi kohe langeda ei tahtnud, ventiil oli lahti, vesi sorises ja meie katkusime juukseid. Noh, lõpuks saime enamiku vett ühe vana vaiba abil keldrist välja, ise kebisime magama, süda rahul, et tuba soe. Hommikul olid radikad küll uuesti külmad, aga arvasime, et ju siis ei kütnud piisavalt. Päeval käisime seenel (korjasime lehter-kukeseeni - imehead!) ja kui koju tulime, tilkus köögi laest vett. Selgus, et kas MM või mõni teine osav laps on suvel keeranud lahti ühe mutri, mistõttu noorema poisi radikas lekkis täiega ja oli seda teinud juba eelmisest õhtust alates - kui vesi radikatesse liikus. Vett on vaikselt tilkunud kuni praeguseni, mis siis sellest, et me saime mutrid kinni ja õnneks ei olnud vesi jõudnud arvutisse, nii et poiss on ka elu ja tervise juures. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui me oleksime maale sõitnud nagu meil algselt plaan oli. Kusjuures tegu on radikapaigaldajate praagiga, kelle asi oleks olnud mutrivõtme abil tagada, et ükski pisike nobenäpp mutritele sõrmi taha ei saaks.
Noh, nädala sees tuli veel kaks korda autot parandada, sest midagi jälle läks katki (summa 2500.- eeku). Ma lubasin meie romumasinale, et üks jama veel ja ta tutuvub sepahaamriga ning see jääb tema elu viimaseks tutvuseks. Loodan, et see Renault'irajakas võtab minu ähvardust väga tõsiselt.
No ja kui välja arvata, et mind ootavad ees töökuhjad, et kodus kasvavad asjad üle pea ja et ma pole MITTE MIDAGI koolis antud koduülesannetest jõudnud teha, elan ma hästi, isegi suurepäraselt. Ainult käpad värisevad ja saba ajab karva, aga noh, mis see siis üleüldise kaose taustal ikka niiväga tähendab.
Niimoodi siis!
Kudzu
1 kommentaar:
Postita kommentaar