Käisin üle aastate teatris tänu oma kolleegile, kes käbedalt piletid ostis ja ei jätnud mulle võimalust hakata otsima vabandusi, miks ma ei saa õhtuti kodust ära käia. Aga mitte sellest ei taha ma siinkohal pajatada, räägin ikka, mida nägin ja mida kogesin. Idee oli väga hea - põimida kokku erinevate inimeste saatused ebatraditsioonilisel viisil st leida seoseid, mille peale on suhteliselt keeruline tulla. Väga meeldis lavakujundus, oli visooni, oli häid ideid ja mis peaasi, lavakujundus toetas näidendit, mitte ei olnud asi iseenesest. Näitlejatest muidugi võlus mind Rein Pakk, kelle osatäitmine papa Jannsenina oli väga sümpaatne. Natuke häälekooli veel juurde, aga see on ainult üks pisikene soovitus ja tähelepanek, muus osas ei oska midagi tahta. Hr Treffner Indrek Taalma esituses - no see oli ka ikka väga hea osatäitmine, kohe rõõm näha, nagu ka Jüri Lumiste hr Kreutzwald. Mängiti ikka mõnuga ja kirega, kuigi jah, pääosatäitja Ragne Pekarev pingutas kohati natuke üle, tema hullus ei olnud alati loomulik. Aga muidugi oli selge, et Koidula oli eriline naine, naine, kes omas ajas traditsioone purustas, sest tol hetkel oli ikka sünnis naine see, kes kodus leemekulpi liigutas ja vaikselt nurgas sukka kudus. Ja eks seepärast muidugi on Koidula minu jaoks eriti sümpaatne. Lisan veel, et kui näidendi lõpus näidati Koidula ümbermatmist Ruja loo "Eesti muld ja Eesti süda...." taustal (laulis Alender), tuli ka minusugusel vanal küünikul pisar silma. Ühesõnaga -mulle meeldis.
Olen mõelnud oma kooli peale, eriti just seda, kuidas ma sealt tulles olen nagu teine, palju parem inimene. Et ma olen nagu üks vana närbunud põõsas, mis äkki soodsatel tingimustel on uuesti õitsele puhkenud. Ma kohe tunnen, kuidas minus kihutab ringi miljon ergavat mõttekildu, kuidas Loovusejumalanna on mind puudutanud oma pehme põsega ja ma õitsen ja õilmitsen (väga romantiline, kas pole?). Siis lähen ma tööle ja reaalsus virutab mulle jalaga näkku, ütleks isegi, et kahe jalaga. Ma tulen töölt koju, läbi nagu mingi vana väljaväänatud kalts, kukun, riided seljas, laste juurde magama, ei ma loe ega tegele koolitöödega. Jah, Jumal tänatud, pooleteise nädala pärast saan jälle Tallinna, saan kooli, saan sinna, kus mul on hea, kus on minu Hingekodu. Mida aga teevad inimesed, kellel seda võimalust pole? Muutuvad ametnikest masinateks, kes on tõrksad iga uue mõtte suhtes, mis nende rutiinset ametnikuelu ohustab? Muutuvad kibestunuteks, õnnetuteks ja ülekohtusteks? Miks me laseme endaga sellistel asjadel sündida, on minu küsimus. Inimene peab tegema seda, mis talle rõõmu pakub, ja selles suunas tuleb liikuda, isegi kui teel on tuhat takistust, mida ületada. Ilmselt olen bürokraatilikuks robotumiseks liiga elus inimene, juba kasvõi ainuüksi seetõttu tahan ma lennelda priiks ametnikuahelatest, mis on neljaks tõmbamise pikaajaline ja eriti piinav vorm.
Loen raamatut "Arlington Park", autoriks Rachel Cusk. See raamat võiks kohustuslikuna kuuuluda iga naise ellu, kes on loobunud iseendast ja oma elust pere nimel. Ja siis aastaid hiljem saab vaid laulda, et "olid klassi parim...." ning vaadata imestusega, mis on järele jäänud sellest rõõmsast pikakoivalisest noorest naisest, kes teadis, et elu on alles ees.
Jah, ma tean, et olen õnnelik inimene, sest mulle on antud Võimalus oma elu muuta. Ja ma teen mida iganes, et saaksin oma teed käia nüüd ja edaspidi. Nii!
Kudzu
Olen mõelnud oma kooli peale, eriti just seda, kuidas ma sealt tulles olen nagu teine, palju parem inimene. Et ma olen nagu üks vana närbunud põõsas, mis äkki soodsatel tingimustel on uuesti õitsele puhkenud. Ma kohe tunnen, kuidas minus kihutab ringi miljon ergavat mõttekildu, kuidas Loovusejumalanna on mind puudutanud oma pehme põsega ja ma õitsen ja õilmitsen (väga romantiline, kas pole?). Siis lähen ma tööle ja reaalsus virutab mulle jalaga näkku, ütleks isegi, et kahe jalaga. Ma tulen töölt koju, läbi nagu mingi vana väljaväänatud kalts, kukun, riided seljas, laste juurde magama, ei ma loe ega tegele koolitöödega. Jah, Jumal tänatud, pooleteise nädala pärast saan jälle Tallinna, saan kooli, saan sinna, kus mul on hea, kus on minu Hingekodu. Mida aga teevad inimesed, kellel seda võimalust pole? Muutuvad ametnikest masinateks, kes on tõrksad iga uue mõtte suhtes, mis nende rutiinset ametnikuelu ohustab? Muutuvad kibestunuteks, õnnetuteks ja ülekohtusteks? Miks me laseme endaga sellistel asjadel sündida, on minu küsimus. Inimene peab tegema seda, mis talle rõõmu pakub, ja selles suunas tuleb liikuda, isegi kui teel on tuhat takistust, mida ületada. Ilmselt olen bürokraatilikuks robotumiseks liiga elus inimene, juba kasvõi ainuüksi seetõttu tahan ma lennelda priiks ametnikuahelatest, mis on neljaks tõmbamise pikaajaline ja eriti piinav vorm.
Loen raamatut "Arlington Park", autoriks Rachel Cusk. See raamat võiks kohustuslikuna kuuuluda iga naise ellu, kes on loobunud iseendast ja oma elust pere nimel. Ja siis aastaid hiljem saab vaid laulda, et "olid klassi parim...." ning vaadata imestusega, mis on järele jäänud sellest rõõmsast pikakoivalisest noorest naisest, kes teadis, et elu on alles ees.
Jah, ma tean, et olen õnnelik inimene, sest mulle on antud Võimalus oma elu muuta. Ja ma teen mida iganes, et saaksin oma teed käia nüüd ja edaspidi. Nii!
Kudzu
2 kommentaari:
Hea, et on võimalusi kõrvutada ja võrrelda. Ega neid vabakutselise kohti pole palju jah.
Ma ise arvan, et ükskõik missugune muu töö on ametniku töö kõrval loovam ja rahuldustpakkuvam. Praegu istun siin ja üritan kontakteeruda inimestega, kelle osalusest sõltub kliendi olukord. Keegi ei võta toru, ei vasta meilile. Inimene tuleb pärastlõunal kohale ja mul pole talle mitte midagi öelda.
Koguaeg kinnitan endale, et pea vastu veel kolm aastat, siis on vanemad poisid täiskasvanud ja koolid ka lõpetatud, et äkki hakkavad oma elu elama ja siis meile jätkub ma minu abikaasa palgast äraelamiseks (tema armastab oma tööd, uskumatu!). samuti on selleks hetkeks MM koolilaps, ei pea hoidjale nii suurt raha maksma. Et kolm aastat vastu pidada ja ma jään koju, hakkan maalima ning kirjutama ja õppima.
Postita kommentaar