enam, mida ilmaelust arvata. Eile käis mul külas üks sõbranna, kes juhtus rääkima, et meie ühisel tuttaval tappis poeg end ära. Viskus kusagilt kõrgelt alla ja kohe surnuks. See inimene ise on vähki haigestunud, enam opereerida ei ole mõtet, saab keemiaravi ja kiiritust. Pere pesamuna on alles koolilaps. Ma ei osanud mitte midagi öelda, ainult ägisesin ja mõtlesin, kuidas küll saab elu olla kellegi vastu nii ebaõiglane. Ükski ema ei peaks matma oma last. Ja haigused võiksid tegelikult ikkagi käia mööda kive ja kände, mitte mööda inimesi. Muidugi tuli mul kohe meelde, et ega ma ise ei ole ju ka selle inimesega ammu ühendust võtnud, sest ma ei jaksa olla eriti hea sõber praegusel perioodil. Kahjuks. Ja et valik - kas käia ülikoolis või suhelda inimestega on ikka natuke karm. Tahaks ju mõlemat, aga näed, ei saa! Siis juhtubki, et kuuled kellegi kolmanda käest sõpru tabanud hädade ja õnnetuste kohta.
Lugesin kohustuslikku kirjandust ja mõtlesin, et ei, minust ikka kunstiterapeuti ei saa. Nõudmised on nii karmid, lisaks materjalide tundmisele on vaja põhjalikke teadmisi inimese toimimise kohta pluss isikuomadused, mis on vajalikud terapeudile pluss eneseteraapia. Seda viimast oleks tõesti hädasti vaja, aga kui ikka raha ei ole, siis tuleb ju millestki loobuda. Ma olen siis endale ise terapeudiks ja varustan end käsitööraamatute ja kunstiraamatutega ja unistan sellest, kuidas mul ühel ilusal päeval on kohutavalt palju aega ja siis ma teen küll käsitööd ja kunsti, nii et lõngad lendavad ja värvi pritsib. Tegelikkus on muidugi see, et aega ei ole ja mis veel hullem, energiat ei ole. Koos ülearuse rasvaga on minust välja voolanud ka jõud ja võimekus midagi korda saata. Kui ma peale tolmuimejaga toa puhastamist tunnen, et higi jookseb mööda selga alla ja jalad värisevad, siis ikka nagu oleks midagi kuskil valesti. Aga mis, vaat ei tea. Ja arsti juurde ma enam ei lähe, kevadel juba vaadati mind nagu hullumeelset, kes endale haigusi külge mõtleb. Ma otsustasin, et suren korralikult püstijala peal, aga arstidel end mõnitada ka rohkem ei lase.
Homme sõidan jälle kooli. Ma ei taha minna, ma tahan olla kodus pimedas toas teki all keras ja vaikselt haliseda. Ma ei jaksa enam olla tubli oivik ja muidu kena inimene. Mina tahaksin hoopis olla pisike karvane loom, keda hoitakse ja armastatakse ja kellel peale söömise ja kakamise ei ole muid muresid.
Kudzu
4 kommentaari:
Nujah, palavik 37,4. Sellest siis minu soov lebada ja viriseda. Aga ei karda raskusi pioneer, selle palavikuga saab veel vabalt elada . Homme on koolipäev ja täna tuleb minna tööle. Kui kooli ei lähe, siis on ilge jama, meil ei loeta haigust põhjuseks, millega võiks loengust puududa st puududa tohib ühe korra ja nt ühes aines on mul see kord ka puudutud (jaa - ja kui ära sured, siis ausammast ikkagi ei püstitata, pole vaja nii armetu olla - kunstiterapeudid ju kõik raudkõvad inimesed, noh, need kes juhtuvad ellu jääma). Ja kui tööle ei lähe, siis on jälle jama -peab tunnid järgi tegema, nagu mul oleks kuskilt selleks aega võtta.
Kui õhtuks üle 39 pole, siis panen samas tempos edasi.
Pioneer ei karda süsti. Kui sa palavikuga arsti juurde lähed, peab ta sind siis ka ee... simulandiks?
Mis mõttes haigusega puududa ei tohi? Kui on arstitõend? Ma olen korra muidugi ise ka palavikuga arvestust tegemas käinud aga seda pigem seetõttu, et ei viitsinud hiljem eraldi kohale sõitma hakata. Kahtlustan, et õppejõud pani mulle puhtast kaastundest A ära.
A tule Talina ja kui palavik tõuseb, siis viime su taksoga erakorralisse abisse. See on tore koht, seal saab tundide kaupa istuda ja oodata, nii et võta kudumine kaasa!
Ma tean, mida te tunnete.
See on 1000-näoline stressikoletis, ootamatult ning savakavalalt lähenev vananemine. Sest mulle sai väga äkki selgex, et ma pole enam 20-aastane, kes võib vilistades endast 8 korda raskemaid kive veeretada või ööpäev järjest keemiat & semiootikat õppida. Igasugu rasqsed on järjest raskemad taluda ning taastumine on järjest aeglasem ning mittetäieliqm. Nii et hakkame aga rohkem sõbrannasid & sugulasi appi paluma, q enam ei jaxa. Sest muidu yhel päeval leiame oma õlekõrre. Morgiel on õigus.
Igatahes olen ma tulemas, loodan, et armas Morgie suudab minu halinat ja vingumist taluda ning lohutab mind kruusikese raviteega.
Postita kommentaar