jah, umbes sellised on rendihinnad, on mul siis endal pintslid kaasas või ei. Organisatsioonid on pigem nõus laskma ruumidel tühjalt seista, kui anda nad kasutusse kasvõi mingi pisikese raha eest. Ma peaksin ostma vahendid, milleks kulub miinimum 1000 eeku ja lisaks siis veel maksma iga kuu üle 1000 eegu renti. Mnjaa, heategevus on tore asi, aga kusagilt jooksevad ka minu piirid. Õigemini, need on juba ammu käes, need piirid. Igas mõttes kusjuures.
Samuti meeldib mulle mõte, et ametiasutuste ruumid panevad oma uksed kinni kell 17.00 ja punkt. Rahva hüvanguks loodud institutsioonid on tegelikult kohad, kus mõned inimesed saavad lihtsalt töötasu, mida neile makstakse maksurahast. Sellega asi piirdubki. Ütlen ausalt, tahaksin käega lüüa, sest mingit mõtet ei ole siin jamada - mul ei ole isiklikke kontakte enamiku organisatsioonidega ja paraku on lugu nii, et need ametiasutused, millega mul on isiklik kontakt, on justnimelt "uksed kell viis kinni!" tüüpi või ei suvatseta sealt üldse mingit vastust anda. Üks ruum on olemas, kahjuks ainult esmaspäevast kolmapäevani, nii et iganädalase grupi jaoks peaksin ma loobuma kooliskäimisest, mis kindlasti ei ole võimalik. Täna saan potsentsiaalsete huvilistega kokku ja loodan, et äkki ka neil on mingeid ideid ruumide osas. Samuti ei tea ma veel, mis ajad neile paremini sobiksid. Kangesti tundub sedamoodi, et oli tore mõte, aga kahjuks osutus teostamine võimatuks. Ehk tuleb jätta ülikooli lõpetamine kaugemasse tulevikku. Pluss kaaluda päälinna kolimist, kuna seal on olemas ruumid, mida ma saaksin tasuta kasutada; inimesed, kellega koos saaks projekte kirjutada ja läbi viia; mu sõprade enamik elab seal ja kuigi ma sõna tõsises mõttes ei talu pealinna varjugi, on parem mõningate asjadega leppida, kui avastada, et siin linnas mind tõesti keegi ei vaja. Pisike puust linn tuleb ka ilma minuta suurepäraselt toime ja mul ole midagi selle vastu, kui linnakse jätkab oma naba imetlemist ja provintslikku oleskelu täiel rinnal.
On tore, et inimestel on usk minusse. On tore, et nad on rõõmustanud asjade üle, mida ma olen saanud inimestele pakkuda. Ja eriti rõõmsad ollakse siis, kui endal ei tule maksta ega võtta mingit vastutust selle eest, et asjad toimiksid. Aga kahjuks ei saa mina lõpmatuseni inimestele anda, kui kusagilt mingit ressurssi vastu saada ei ole. Minu võitlused on selleks korraks võideldud. Ma ei hakka endale nööri kaela panema, sest mul on lapsed, kellel mind ka päriselt vaja on. Aga mida ma saan teha, on loobuda kõigest ülejäänust. Tuuleveskeid võitlemiseks ja müüre, mille vastu pead peksta, on minu tagasihoidliku isiku jaoks siiski liiga palju.
2 kommentaari:
kle aga Tartu Kunstikool või Lastekunstikool?
Või Tampere maja või Ingeri maja.
Või see: http://www.iseseisev-elu.ee/index1.html
Postita kommentaar