Arvutiabi...

Tehnikaga on mul suhted nigelad ja igasugused tehnovidinad ajavad mind pigem hulluks kui äratavad huvi. Näiteks ei suutnud ma kahe aasta jooksul õppida kasutama oma superpeent telefoni, nüüd on mul järgmine, mida ma ka kasutan ainult helistamiseks - no aga telefonid ON ju helistamiseks! Mune kloppida ja tolmu imeda saab muude riistade abil. Igasugused arvutitõrked seoses updeitimise ja konfigureerimisega ajavad mind eriti tigedaks, kuna nad raiskavad aega ja energiat. Trükimasin on olnud minu elus väga hea kaaslane, sest peale mehaaniliste probleemide ei tekkinud tavaliselt mingeid muid tõrkeid. Progress ei vii kuhugi mujale, kui otse hullarisse!

Minu enda isiklikud juhtmed jooksevad ka kenasti kokku. Kõik õppejõud räägivad erinevat juttu ja ma pean kuidagi terad sõkaldest suutma eraldada. Näiteks terminite osas on kahel kõige olulisemal õppejõul täiesti vastandlikud arvamused. Kui ma teen nii nagu Juhendaja ütleb, riskin vastu päid ja jalgu saada kaitsmisel. Kui teen nii nagu ütleb Tähtis Õppejõud, siis on Juhendaja tige. Mis ma siis nüüd ikkagi tegema pean? Töötan välja kutset uuringule, kustutan, sõnastan ümber, mõtlen, et kas ma pean selle üldse tööle lisama ja kas ma pean selle üldse juhendajale ülevaatamiseks saatma? Vastust teab vaid tuul... Väga kaua mökitada ei ole aga kuidagi võimalik, sest vastasel korral jääb mul uurimus üldse läbi viimata, lihtsalt ajaliselt ei jõua märtsiks kõike valmis saada.

Kunstiprojekti juhendaja jäi minu kavandiga rahule ja sai südamest naerda, sest ma kirjutasin nii ümmarguse ja üleüldse teksti, et selle raamides võib teha absoluutselt kõike. No aga kui ma ei tea veel täpselt, mida ma teen ja kuidas ma teen? Siis aitabki ilus ümmargune jutt hädast välja. Ja kahju on, et bakatöö tegemine on muutunud "hädaks", millega peab kuidagi toime tulema, kuid mis ei paku ei rõõmu ega rahuldust. Motivatsioon muudkui kukub kolinal, kukub ja koliseb, koliseb ja kukub...

Pärandiasjas on tekkinud edasiminek ja on lootust, et me saame selle jama oma pere kaelast ära. Inimesed, tehke palun testamendid või kinkelepingud, et teie kauged sugulased ei peaks oma aega ja energiat raiskama notarite vahet jooksmisele! Hea, et mul endal midagi ei ole. Maja kuulub abikaasale, sest see on ostetud temale enne abiellumist kuulunud kinnisvara müügist saadud rahade eest. Mul pole jälle muud kui vaid tühjad peod, hea kerge tunne!

Ja külm on. Nii külm, et üldised globaalprobleemid mind ei eruta. Muigamisi lugesin artikleid teemal "lapsed ja televisoon", noh, midagi võiksin ju minagi selle kohta arvata. No et pole üldse vajagi lastele telkut näidata, vaadaku parem valitud multikaid või joonistagu ja suhelgu oma vanematega. Samas mõistan, et ka lapsevanem on kõigest inimene ja kui kedagi muud ei ole hoidjaks võtta, siis telekas ikka aitab hädast välja. Samuti olen nõus, et lastele tuleb rääkida ka koledatest asjadest nt surmast. Olen oma tütreid endaga surnuaeda kaasa võtnud, olen rääkinud, et inimesed surevad kunagi kõik ära ja et neist kasvavad hiljem lilled. Muidugi on MM edasi uurinud, et millal mina ära suren ja mis lilled minust kasvavad või märgates emme haual taimekesi, on õnnelikult teatanud, et näed, siia ongi juba emmest üks lill kasvanud. Ingel üldiselt selliste teemade vastu huvi ei tunne ja teda tuleb mööda surnuaeda taga ajada, sest seal on ju nii huvitav ringi joosta. Üldsuse heaolu huvides oleme ta tavaliselt elimineerinud koos isaga niisama metsa alla jalutama, mis üksiti tõestab, et huvi surma vastu tekib ikkagi teatud kindlal arenguetapil ja siis tuleb sellega ka tegeleda.

Aga jah, tõele au andes pole ma oma lastele lastesaateid näidanudki, osaliselt tehnilistel ja osaliselt muul põhjusel. Ja arvan ka, et igasugust jama ei maksa väga varakult nende ellu tuua, sestap olen valinud lapsehoidja lasteaia asemel, et neil oleks mingisugune kindel baas all enne, kui nad peavad hakkama võitlema oma koha eest päikese all. Kui ikka 6-aastaste rühmas öeldakse maha, et meie eesmärk on lapsed kooliks ette valmistada ja mingiks JOONISTAMISEKS meil küll aega ei jää, siis andke andeks, minu lapse koht ei ole kindlasti sellises koosluses.

MM joonistab väga vahvaid pilte, eriti armastab ta loomi joonistada ja need tulevad väga muhedad nad välja. Oluline on iga pildi peale suurelt ja värviliselt oma nimi kirjutada, et ikka märku anda "mina olin siin!". Ja las joonistab, las joonistab täpselt nii nagu tahab. Mina ei kipu õpetama, lähtudes kunstiteraapia ideest, et pole õigeid ja valesid joonistusi, on vaba eneseväljendus ja et lapse käeline areng toimub igal juhul sama rada pidi, seega pole saabunud hetk juhtimaks tähelepanu sellele, mis võiks töödel olla teisiti.

Nonii, edasi ingliskeelse kohustusliku kirjanduse juurde! Kuniks mul on veel tilgake jõudu sellega tegeleda.

Kudzu