mäletan üht filmi selle pealkirjaga. Kui ma seda noorena vaatasin, oli see film kuidagi parem kui 15 aastat hiljem vaadatuna. Nii need asjad ju elu jooksul muutuvad, miski ei jää samaks, miski ei kordu täpselt nii nagu ta on kunagi olnud. Samas on hea, et on suhteid, mis peavad ajaproovile vastu ja on raamatuid ja filme, mis hoolimata aja kulgemisest suudavad ikka ja jälle üllatada või pakkuda häid emotsioone.
Rääkisin eile ühe toreda inimesega, kes veel enne kui ma jõudsin suu avada, ütles, et kuule, sa oled väsinud. Ta saab meie piigadega väga hästi läbi ja on pakkunud, et võiks meid natuke aidata ja vahel tulla lapsi vaatama, sest ta saab aru minu vajadusest puhata ja ka sellest, et meie abikaasaga vajame ühist aega. Ma tean, et sellel inimesel on endal väga palju tegemist ja ma ei tea, kas meil õnnestub oma aegu klapitada, aga see pakkumine iseenesest oli nii armas, et mul hakkas kohe parem. Isegi nii hea hakkas, et lõin uue kinda üles, seekord tuleb kihnu kinnas kirju randmeosaga ja tumesinise-valge mustriga. Ei osanud ma kuidagi instruktsiooni järgi hakkama saada kirju justkui punutiselaadse allservaga, mistõttu olin sunnitud jalgratta leiutama ja ise välja mõtlema, kuidas seda teha saaks. Tegin täitsa omamoodi ja kindlasti valesti, aga jube ilus tuli. Kohe, kui see kinnas on natuke rohkem edenenud, saan siia pildid üles panna.
Täna on mul jätkuvalt Pr Välisõppejõu päev, lõpetan kodulugemise ja maalin kaks pilti. Ülesanne on panna paberile oma reaktsioon vabalt valitud kliendile ja siis teisel pildil kujutada, kuidas võiksin ma end tunda tema nahas olla. Kliendiks on mul reaalne persoon, kes ei ole minu isiklik sõber või tuttav. Näis, mis välja tuleb. Homme aga tegelen jälle uuringuga, loen ja kirjutan ja hullun. Siis tuleb mul veel homme läbi viia infotund uuringugrupile ja motiveerida paar inimest gruppi juurde tulema. Ruumide osas olen leidnud ühe kindla koha (mis ei ole just parim lahendus, aga vähemalt ei peaks me lageda taeva all passima), pluss olen kirjutanud veel ühte kohta, kust ma ei ole saanud vastust. Tegelikult loodan ma ka sellele, et äkki minu grupiliikmed oskavad mulle ruumide osas nõu anda, kes nad igapäevaselt siin linnas asju ajavad. Mina olen ju maakas, kes kesklinnas tunneb end nagu provintsitola, päälinnas pole see tunne üldsegi nii hull, seal ma viibin ajaliselt palju rohkem. Jaa, minu kodu on minu kindlus, hea oleks, kui siit üldse palju kuhugi minema ei peaks (mõelda vaid, et tuleb aeg, mil ma ei pea üle nädala kella poole seitsmesele rongile tormama, ei pea tähtaegade pärast pead vaevama, ei pea ühtki teadusraamatut isegi lahti tegema - oojee!).
Ma pean uskuma, et asjad võivad paremaks minna. Kui ma selle lootuse kaotan, siis ei jää minust midagi järgi. Oleks ainult jõudu rohkem! Kuhu on kadunud minu energia ja sära, kuhu küll?
Kudzu
3 kommentaari:
Tartus on õudselt palju üliõpilaskorporatsioonide maju. Nt tantsuklubid toimuvad bebdes majades. Äkki nad nõustuks sellist grupitööd ka toetama, ruumidega?
Ja kui sa mingit serva pidi käiksid rahvakultuuri alla, siis võiks ehk Tiigi Seltsimajast ka küsida.
http://www.tartu.ee/rahvakultuur/
Ma ei kuulu ju ühtegi korpi. Ülikoolis käies oli aega ainult õppimiseks, ühisjoomingud pidid ootama paremaid aegu (jäävadki ootama). Aga küsija suu pihta ei lööda teatavasti. Talle lihtslat ei vastata. Millegipärast olen kindel, et tasuta ma neilt ruume ei saaks.
See ruum, mida ma saaksin tasuta kasutada, ongi Tiigi Seltsimajas:).
aaa! Tiigi seltsimaja on ju jumalast normaalne koht! Mina tuleks sinna küll. Ajafaktor on muidugi oluline.
Üks variant on mõnelt muuseumilt küsida. Või ka koolilt. Nt kunagi meil korraldati taj chi trenne Kroonuaia Gümnaasiumi ruumides.
Oo, kuidas oleks Tartu Rahvaülikooliga? Nemad küll kah võivad tahta miskit kasu, aga äkki neile kõlbab see, kui sa ütled, et tulevikus on koostöö võimalik (kui sa oled välja puhanud ja jaksad ppprojekte aretada) Vähemalt vanasti nad ei olnud õudselt kasuahned seal.
http://www.rahvaylikool.ee/
Postita kommentaar