Puder ja kapsad...

on minu peas ilusti segiläbi. Elamine on suhteliselt jahe, kuna väljas on olnud öökülm, aga kütta eriti ei saa, kuna ootame korstnapühkijat. Kes pidi tulema eile, aga et kõik inimesed praegu kirglikult oma korstnaid lasevad nühkida, siis tuli töö tänasele edasi lükata. Muidugi ei tea Liisu ega lapsed, kas onu Pühk täna meie manu jõuab. Võiks ikkagi jõuda, sest külm on, ja mina olen teatavasti Külmavares, eriti peale kaalulangust.

Võitlen pidevalt sooviga kõik asjad edasi lükata. End kokku võtta tundub olevat raske ja keeruline, peaaegu võimatu ülesanne. Suutsin vähemalt nii palju, et saatsin organisatsiooni, mille liikmeid ma tahaksin uurida, kirja, kas minu idee on neile üldse vastuvõetav. Kui tuleb vastus, et mine õige kukele, siis muidugi on tarvis kasutada teisi kanaleid ja leida muid võimalusi, loodetavasti mitte teist sihtrühma. Viimane variant oleks suur jama, see eeldab tohutut eeltööd ja lõputuid ettevalmistusi, milleks mul kahjuks ei ole ei aega ega tahtmist. Ja mis blokiks automaatselt ära kõik võimalused sellel õppeaastal lõpetada. Kunstiprojekti juhendajale andsin igatahes teada, et suure tõenäosusega ma ei lõpeta, eesmärgiga peatada minu pushimine olukorras, kus mul tuleb eelkõige keskenduda uurimusele. Teemad võin ikka 25. oktoobriks üles anda, see iseenesest veel ei tähenda, et ma peaksin kindlasti lõpetama. Teisalt ajab mind ahastusse pidev päälinna vahet sõitmine, mitte et mulle sõita ei meeldiks, vaid päälinnas olek kuidagi kurnab mind. Liiga palju liiklust, liiga palju inimesi. Selles mõttes jällegi tahaks lõpetada.

Mind hämmastab, kuidas arvatakse, et minu käes on kõik käkitegu, muudkui istun maha, tekst voolab iseenesest arvutisse, vormistab end ise korrektselt, uurimus viis end ise läbi ja ise ka analüüsib, mis ja kuidas. Näiteks leidis üks meie õppejõud, et mina oleksin just sobiv inimene viima läbi intervjuusid uurimuse tarbeks, mida tahab teha üks koolikaaslane. Noh, et tema on liiga seotud sihtrühmaga ja mina jällegi just selline neutraalne ja muidu ka kena inimeseloom. Alleaa, ma ütlen! Intekad võtavad kõvasti aega ja mul seda lihtsalt pole. Muidugi tuli kursaõele lisaks veel kepsakas mõte, et tegelikult võiksin mina ka tunnid läbi viia, siis ta saaks ise rõõmsalt osaleda. Minu hädised vihjed teemal, et ma olen ikka natuke väsinud ja natuke kurvameelne ei jõua kuskile kohale, ilmselt näen ma liiga hea välja selleks. Natuke tumedat värvi silmade alla annaks kindlati jumekama tulemuse või siis vastupidi - ohoo, Kudzu, sul uus immits, jah? Lõpp hästi sobib!

Tellisime veel kümme ruumi puid. Hind on kahe nädalaga tõusnud 50 eeku ruumi pealt, mis tähendab, et oli viimane aeg puudekoorem õuele tekitada. Varsti on pindude ruum ka 1000 eeku, katsu sa siis veel kuskilt endale puid hankida. Muidugi võib juhtuda, et tuleb soe ja leebe talv, rohelise detsembrimuru ja õitsevate kannikestega, siis on ju veelgi parem - jääb järgmiseks talveks varu ette ja saab õigel ajal kütma hakata. Aga kui tuleb karm talv, eelistaksin mina sooje radikaid ja kindlustunnet, et ma ei pea hakkama kodus kasukaga ringi jooksma.

Pean ära muldama roosid, sellega tundub kiire olevat. Kuna mul endal mingit mullavaru ei ole, tuleb kuskilt aianduspoest mullakott hankida ja selle sisu rooside alla laiali laotada. Muru ma igatahes rohkem sel aastal niita ei kavatse, paneme muruniiduki talvekorterisse uut kevadet ootama. Sügistalv ligineb suurte sammudega, suisa hüpetega, aga ilus on! Päike pilgutab veel silma, lehed ei ole kõik maha langenud, muru rohetab ja roosidel on õied küljes. Kestaks see veel ja veel, ei taha lund ja eriti ei taha lörtsi, aga ega Ilmavana meie käest küsi. Tuleb see, mis tulema peab!

Kudzu