Aga kui sinu poeg armub...

kellesse iganes? Netis ringi kolades olen avastanud, et praegusel hetkel on aktuaalne teema seotud homoseksuaalsusega. Üks ja teine kodanik pritsib tinti või printeritahma, kasutades kõikvõimalikke argumente, et tõestada - homoseksuaalid ei ole inimesed ja nad tuleks elimineerida. Või vähemalt tunnistada ebanormaalseteks ja haigeteks inimesteks. Jahutakse mingist kristlikust moraalist, piibliõpetusest ja jumal teab millest. Mis kõik kokku tõestab, et jutud meie inimese tolerantsusest on samasugune seebimull nagu lubadus jõuda viie rikkaima riigi sekka.

Ma olen oma elus kokku puutunud ühe naisinimesega, kellele meeldisid naised ja tegelikult oli tema argument üldse see, et ta armastab inimest, mitte sugu. Mis iseenesest on arusaadav ja mõistetav, eriti soolise võrdõiguslikkuse kontekstis. Loomulikult me armastame inimlikke omadusi, aga vähemalt mina isiklikult leian meessoo olevat enda jaoks atraktiivsema. Samas ei tekkinud kunagi küsimust, kas see naine ei võinuks armastada teist naist. Meie toonane sõpruskond hindas teda samamoodi inimlikust aspektist lähtuvalt ja leidis, et meil kõigil on õigus olla armunud kasvõi taburetti. Mina suhtun negatiivselt pedofiiliasse, nekrofiiliasse ja zoofiiliasse, kus üks osapool lihtsalt ei ole võimeline oma arvamust avaldama ja seega pole tegu kahe võrdse partneri suhtega. Aga kui täiskasvanud normintellektiga inimesed tahavad üksteisega oma elu ja oma keha jagada, siis minul ei saa midagi selle vastu olla. Minul on küll õigus keelduda ise säändsesse suhtesse astumast, kui ma pole huvitatud, aga see käib ju tavaliste üldiste õiguste alla.

Üleüldse tundub mulle kristlik moraal kohati väga haige ja väga silmakirjalik. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, olen siin oma "kristlikust" ämmast piisavalt palju kirjutanud. Kui vaja, ollakse hoolivad ja mõistvad (ikka nii, et keegi pealt näeks), kui pole vaja, siis ilmneb inimlik väiksus kogu oma hiilguses ja igaüks, kes julgeb erineda kasvõi natukenegi üldisest nunnufoonist, trambitakse korralikult mutta ja valatakse kakiga üle. Piiblit tõlgendatakse nii, et sealt katkutakse välja mingid endale sobivad laused, käsud ja keelud, ülejäänu aga lennutatakse üle parda. Peamiselt lause "visaku kivi esimesena see, kes ise on patuta", see kohe üldse ei meenu ka siis, kui hakatakse teisi inimesi kastidesse lahterdama ja maha materdama.

Ma ei ole kindlasti mitte üdini tolerantne. Aga mida aasta edasi, seda vähem saan ma kellegi moraali lugeda või oma arvamust peale suruda. Kust mina tean, et just minul on õigus? Olles ise elanud oma elu keeruliseks, segaseks ja kohati ka normidele mittevastavaks, ei saa ma ju väita, et et elada tuleb nii või naa. Mul võib olla oma arvamus, ja enamasti ongi, aga samas ei kipu ma seda kusagil püüne pääl maha hõikama (siin isiklikus blogis võtan küll sõna, see peaks olema lubatud, ja minu lugejate hulk ei ulatu sadadesse, nii et tegu on ikkagi privaatsemat sorti päevaraamatuga). Inimeste otsused sõltuvad enamasti sellest, mis asjaoludel nad neid teinud on või tegema peavad ja kui sügavamalt järele mõelda, on neil kõigil olnud omad põhjused toimida nii või naa. Isegi minu ämmal. Kindlasti on mitmeid asjaolusid, mis on tinginud tema soovi saada ükskõik mis hinnaga tunnustust, aplause ja roosivarsi ja kui ma neid teaksin, siis oleks teda ju päris lihtne mõista. Muidugi on selge see, et asjad, mis meid isiklikult puudutavad, keedavad üles ka hunniku emotsioone, aga täiskasvanuelu rõõm ongi oma emotsioonide kontrolli all hoidmise õppimine ja nende esitamine teisi kahjustamata (tegelikult võiks see selgeks saada palju varem, aga noh, kunagi pole ju hilja). Siinkohal võiks mõni oponent öelda, et kas sa siis saaksid suhtuda mõistvalt ka sarimõrvaritesse, vägistajatesse jne. Vastan selle peale, et mulle isiklikult on nad ebameeldivad ja hirmutavad, samas on mingid asjaolud nende elus säädnse koleda käitumise tinginud (kasvõi paigast ära kehakeemia, mida nad ise tõenäoliselt armsa Jumala käest endale ei tellinud). Ja võin ka öelda, et kuniks ma pole ühtki sellist inimest ise kohanud, ei saa ma üldse midagi väita, sest mul pole vastavat kogemust ja ma võin ainult oletada, mida ma võiksin tunda või arvata. Seega ei saa ma antud küsimuses diskussiooni algatada. Homoseksuaalsete inimestega olen ma aga isiklikult kokku puutunud, silmakirjalikega ka, nii et neid küsimustes olen ma pädevam arvamust avaldama.

Mina ei kurvastaks, kui minu lapsed armuksid omasoolisesse. Mina kurvastaksin hoopis siis, kui nad suhtesse astudes haiget saavad või kui nad ise haiget teevad. Mul oleks hea meel, kui nad elaksid oma elu ilma piinlemise ja enesesüüdistusteta ning teeksid valikuid, mis ei kahjustaks ei neid ega nende lähedasi. Sooga pole sellel kõigel üldse mingit pistmist.

Kudzu