Minge Kumusse, ma ütlen, ja veenduge selles ise! Minul on nüüd ka vastav rinnamärk, et ma ei unustaks igapäevaste sekelduste virvarris, et kunagi saab kindlasti kõik korda. Või siis vähemalt midagi. Või enamvähem korda.
Minu enda seiklused näituse avamisel olid naljakad ja ei olnudki nii kole kesk võõraid, ilusaid ning andekaid inimesi olla. Sest õnneks oli kohal ka mitmeid tuttavaid, pluss üks armas võõras proua, kes väitis, et ta on kaljukindlalt minuga varem kohtunud ja kes selle märgi kinkis ning mind õhtusel ajal oma autoga kesklinna transportis. Lohutasin teda, et minuga kaasnebki selline fenomen, et ollakse justkui varem kohtunud ja mul pole selle vastu midagi. Oli ka palju muud põnevat, kuid et ei jääks muljet minust kui kunstiwannabest, kelle elu tipphetked on siis, kui ta saab oma sõprade ees kiidelda suhetega ühe või teise kuulsa inimesega, jätan ülejäänu enda teada. Ja maal, mille ekspositsioon avati, on palju olulisem, kui inimeste pisikesed omavahelised asjatamised. Mõjus töö, võimas töö, kõnekas töö. Minge ja veenduge ise, nagu ma juba öelnud olen.
Täna käisime me väga mõnusal loomaaiareisil. Nägime ilma ja inimesi, loomi ja kalu ja kahepaikseid. Koduteel magasime nagu karud talveunes ja nüüd on mul ikka veel selline väsimus kallal, et suundun magama. Kellakeeramine toimub ometigi kord ka õigeaegselt, tänasele ööle saab rahulikult tunni und juurde arvestada. Nüüd ei ole tundu enam nii traagiline, et pean minema esmaspäeval kell kaheksa arsti manu vereproovi andma, kontrollimaks, kas puuk, kes mind kuu aega tagasi näksas, nakatas mind borrelioosi või mitte, sest mingi põhjus peab ju minu lõputul väsimusel olema.
Head ööd, sm unetud!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar