Kiirus, kiirus, ei muud...

oi kuidas ma ei salli tööde tegemisel kiirustamist. Mulle meeldiks toimetada rahulikult omas tempos, mitte hullunult mingeid asju kirja panna või leekida mööda linna ja avastada, et nagunii midagi tehtud ei saa. Ei aita siin ajaplaneerimine ega muud nõksud, sest ikka sõidab sisse tööelu kooliellu ja isiklik elu neisse mõlemasse. Kuniks ma ei ole suutnud õppida ühe näpuliigutusega end eelmisest teemast välja lülitama, ongi elu hullumaja. Ja inimene pole masin, et tõmbad aga juhtme välja või vajutad "on-off" nuppu, siis pidev ümberlülitumine ongi tegelikult võimatu.

Aga ma püüan end kokku võtta. Vorpisin mängleva kergusega valmis oma mõlemad bakatöö projekti kavandid, ühe saatsin ülevaatamiseks, teise viin homme näha. Allikate otsitmiseks mul pole aega olnud, seega siis valisin mõnede gurude raamatud ja ühe magistritöö, mis ka haakub minu teemaga ja issand jumal ise teab, kas selles viimases töös pole juba midagi analoogset uuritud. Ise ma pole seda tööd veel ihusilmagagi näinud, kuna pole olnud aega päälinnas raamatukokku minna ja ma ei tea, millal see aeg mul üldse tekib. Kas see on normaalne? Ei ole, vastan ise. Neljapäeval peaksin suutma kokku panna üleskutse uuringus osaleda, mis saab ka olema lõbus ettevõtmine. Siis tuleb see laiali saata ja oodata, kas keegi üldse reageerib. Kui ei reageeri, võin oma tööle vee peale tõmmata. See on kah üks võimalus natuke puhkust saada ja keskenduda muudele olulistele asjadele. Näiteks minu lapse probleemid. Või minu enda üleväsimus ja masendus.

Ma tahaksin oma kodus korra majja lüüa. Vaadata üle kapid ja sahtlid, natuke mööblit ümber tõsta, välja mõelda, kes kuhu oma asju paneb, ülearuse kraami minema visata või pööningule viia. Aga niikaua, kui ma ei tea, kas poeg kolib koju tagasi või mitte, ei saa ma ilmselt väga suuri muudatusi siin ette võtta. Poisi osas on põnevust omajagu: saatsime lõpuks ise tema klassijuhatajale kirja, et kus on lapse dokumendid ja et meil on neid tõesti vaja. Klassijuhataja väitel pole poiss teda koolist otsimas käinud, aga ta siis nüüd lõpuks jätab paberid sekretäri juurde, kust need iga kell kätte saab. Ja selleks kulus poolteist kuud! Notaribüroosse saatsin ka kirja, kes vastasid mingi udujutuga, millest mul pole abi. Homme igatahes võtab abikaasa poisil peest kinni ja sunnib teda notarile ise helistama ning aja kinni panema. Mina ei jaksa sellega tegeleda ja kuna olen homme Tallinnas koolis, siis ka ei saa tegeleda.

Nüüd siis on saabunud see hetk, kus ma lihtsalt mõtlen elu üle järele, siis loen ingliskeelset kohsustuslikku kirjandust, mõtlen, kas ma saaksin oma visual journalisse ka mingeid tarkuseteri kirja panna (ilge kasu on mul küll ingliskeelsest protsessipäevikust, ei saa siinkohal mainimata jätta!) ja alustan söögitegemis- ja lapsekasvatustoimingutega. Tegelikult tahaksin ma kindaid kududa. Lõng, vardad ja muster on olemas. Aga lõbustuste jaoks teatavasti aega ei ole - ja nii armas on selle taustal kuulata teiste inimeste muresid stiilis "mul on nii igav, pole millegagi tegeleda...".

Kudzu