Tark mees taskus...

tegelikult hoopis peas ja hoopis vana tark naine on see, kes mulle sosistab: asjad tuleb enda järelt KOHE ära koristada; nüüd on saabunud talv, tuleb ära panna sügisjalatsid ja välja otsida talve omad; nüüd on lastele vaja kombekat suuruses see ja see; täna tuleb pesta pesu, sest pesuhunnikud on laeni; kata nüüd roosid ära, need saavad muidu külma; täna tuleb õhtusöögiks moorpraad; kingitus laste sõbrale peab olema eakohane jne jne jne. Miljon asja! Minu mehel sellist tegelast ei ole ja pole vajagi, sest on olemas Pr Abikaasa, kes teab kõike ja näeb kõike ja tunnetab kõike, kes on elav menüü ja Selveri riiulitel asuva kauba nimistu; kes tunneb aiandust ja toalillendust ja füüsikat ja keemiat ja ajalugu; kes ühe käega keedab suppi, teisega lapib pesu masinasse, kolmanda, virtuaalse käega, keerab kokaraaamtu lehti ja samal ajal suudab veel ka vestelda. Milleks kasutada oma aju, kui teises inimeses on peidus infopank?

Nüüd ma siis istun siin oma segamini elamises ja püüan kuidagimoodi korda luua süsteemis, kus korda ei ole, on ainult kaos. Olen suutnud mingid asjad nende kohtadele tagasi paigutada, pesnud puhtaks kummuti, millele MM on teinud kirjaharjutusi, olen otsinud kokku suve- ja sügisjalanõud, kaapinud kokku Seti karvad meie magamistoast (ma olen muuseas ainuke, keda häirib koerakrvade sees magamine, teiste jaoks on see OK) ja püüdnud kõige selle juures olla rõõmus ja rahulik. Mis siis, et mina tunnen end siin kodus nagu sotsiaaltöötaja, kes on asotsiaalidel külas, mis siis, et minu ilumeel on saanud viimaste aastatega hoobi, millest enam toibuda ei ole võimalik. Peaasi, et teised on ÕNNELIKUD! Usun ma ka seda, et kui mind enam ei ole, siis sitt kasvabki üle pea, aga solgisurma pole veel keegi surnud ja tegelikult olekski kõik suurepärane, sest ainus toriseja ja õiendaja korra ja puhtuse teemadel oleks siis ju läinud! Minu pere saaks ilma igasuguste süümepiinade visata maha õunasüdamed ja kommipaberid, määrida toiduga seinu ja mööblile joonistada. Äkki siis olekski vaja neile see ideaalne ja suurepärane võimalus anda?

Eile mõtlesin ma välja oma matuste stsenaariumi. Muusika Lenny Krawitzilt nagu ma olen varemgi maininud, ei mingit halinat ega melanhooliat, ainult rokkimine on lubatud. Veini ja viina voolaku joana, kohale tuleb kutsuda kõik, kes mind vähegi teavad ja siis saab palju nalja, kui minu eksboyfriendid end täis joovad ja üksteist klobima hakkavad. Pidu kestku pillerkaarena nii kaua, et keegi enam ei mäleta, milleks kohale tuldi. Lõpuks pandagu mind põlema ja visatagu tuhk merre, kust kena tuuleke ta osalejatele kaela kannab (tsitaat filmist Great Lebowski). Võiks olla ka luguteatri etendus, kus inimesed saavad rääkida lugusid sellest, mida meeldivat nad minust mäletavad, või ka ebameeldivat. Jah, just nii tuleb toimida, sest see haakuks minu elu ja elukorraldusega. Nutmine on muidui lubatud, aga mitte minu pärast. Ikka enda pärast, ikka enda pärast. Noh, et kes siis nüüd kõike teab ja kõike oskab ja kõigega toime tuleb. JUmmal küll, peab hakkama õige ISE elama, ISE vastutama - ja see on muidugi üks jube tunne.

Alleaa, tellisin endale poest pudeli veini. Kaine peaga ma siin küll koristamisega hakkama ei saa.

Kudzu