Armastan ma luuserit...

oli kunagi kaugetel üheksakümnendatel üks populaarne lugu. Toonases sõpruskonnas oli see eriti in, sest mingis mõttes olimegi me kamp luusereid. Osadest on tänaseks päevaks saanud asjapulgad, kes oma luuserlusest on välja kasvanud. Osad kahjuks jäidki selleks, realiseerimata oma andeid ja juues end tasapisi surnuks.

Mina olen luuser. Olin siis, olen nüüd ja jäängi selleks. Järjest enam olen hakanud mõtlema, et mis siis. Mis siis sellest, et minust ei saa kellelegi suurt juhti ja õpetajat, tunnustatud kunstnikku või austatud kirjanikku. Mis siis, et jätan oma (väidetavad) anded kapinurka tolmu koguma. Mis siis sellest? Mina ju ei pea täiendama inimeste ridu, kes justnagu teevadki midagi tähtsat, aga oma südames nutavad taga hoopis teisi asju. Mina nutan ka mitmeid asju taga, aga sellegipoolest ei püri püüne pääle, ei joo koos jumalatega Olümposel veini. Võin vabalt ka omas kodus juua. Kuigi tuleb tunnistada, et joomine mulle ei meeldi, sest pärast on paha olla. Ma mõtlen ikka, et kui on niigi halb, miks siis veel halvale füüsiline pool lisada. Nii suur masohhist ma ka ei ole.

Tõmbun oma pesasse nagu tigu, vahel harva pistan nina välja, et värsket õhku nuusutada. Oma pesas on kindel ja turvaline olla, eriti kui kõik juhtmed välja tõmmata ja lõplikult isoleeruda. Teha mingeid pisikesi armsaid tegevusi, mis sisustavad aega ja ei lase koledatel mõtetel pähe ronida. Lugeda raamatuid, kus on kirjas kõik, mida inimene tunda ja kogeda võib, ainult selle vahega, et raamatu võib igal ajal kinni panna ja päriselt haiget ei saadagi. Ümbritseda end müüridega, millest läbi ei suuda keegi ronida, ma ise ka mitte. Tihendada müüre, üle krohvida, uus kiht kive peale lappida. Olla selles enda kujundatud augus ja olla omal moel õnnelik.

Öeldakse, et elu on väljakutse. Et väljakutsetega toime tulla, on tarvis, et need ei oleks liiga suured. Väljakutsed, mille mina pean vastama, on seda. Liiga väiksed väljakutsed ka ei motiveeri inimest, aga teisest küljest võib mõne jaoks olla väljakutse hommikul voodist tõusta, end pesta ja panna selga puhtad riided. Või süüa. Või võtta telefonitoru ja kellelegi helistada. Ja ta ei ole selles süüdi, mitte mingilgi moel. Kui me saaksime valida, siis oleksime kõik rõõmsameelsed, rahulikud ja õnnelikud inimesed. Kahjuks on osad meist sunnitud koos elama kehaga, mis toodab mingeid aineid üle ja mingeid jällegi liiga vähe. Need inimesed peavad hakkama saama oma ajuga, mis funktsioneerib vildakalt ja ei lase olla rõõsa, roosa ja rahulik. Samas tuleb tunnistada, et hulk nö ebanormaalseid inimesi on loonud kunsti, mida me kõik naudime, mis kestab läbi sajandite ja mille väärtus ajas on püsiv. Siinkohal kindlasti leidub oponent, kes väidab, et haiged inimesed teevad ka teistele haiget ja ei lase neil oma rõõsas maailmas mõnusasti elada. Võib küll nii olla. Aga kui kõik oleksid rõõsad ja roosad, kui keegi ei valutaks maailmavalu, kui keegi ei kogeks tundeid, mis on ülemõistuse tervad, siis oleks maailm palju vaesem koht. Mitmekesisuse hind on kellegi vahetu maailmatunnetus, kellegi võimetus elada normaalset elu ja sellega kenasti hakkama saada.

Ma pean nüüd minema tegema midagi kasulikku. Lugema tähtsat raamatut, sööma ja end pesema sundima. Pärastlõunal panen selga narrikostüümi, tõmban ette õnneliku inimese maski ja lähen kellegiga kohtuma. Päris inimestega päris elust. Vahel ju võib.

Kudzu