on see, mida mina laste kasvatamisel harrastan. Põhjused on väga lihtsad - pole kuskilt mingeid eeskujusid võtta ja pole ka ühtki vanemat ja targemat, kelle õla najal nutta, kui asjad hakkavad üle pea kasvama. Ja see ongi vist põhjus, miks ma tunnen oma pojaga seoses nii suurt jõuetust ja meeleheidet, et vahel võtab pisara silma. Kellelt ma saaksin abi küsida? Oma emalt ei saa, ta on sel sügisel ja tegelikult terve eelmise aasta ja tegelikult kõigi eelnevate aastate, et mitte öelda aastakümnete jooksul mulle mõista andnud, et teda minu ega minu laste probleemid ei huvita. Teda huvitab omaenda mugav äraolemine, mis on tema kirjut elusaatust vaadates ka mõneti mõistetav, mis ei tähenda, et inimene võiks oma lastele lihtsalt käega lüüa. Samas puudub minul võime teda muuta.
Nii, minu isa. Tänan küsimast, aga minu isa ei ole surnud. Ta on täiesti elus, elab kusagil 20 km minu elukohast, me ei suhtle ei telefoni teel ega muul moel. Ma arvan, et minu olemasolu talle tavaliselt ei meenu, nii nagu tema olemasolu mulle. Mul pole tema telefoninumbrit ega postiaadressi, ja selle taustal on igati mõistetav, et inimene, kes meie perest 39 aastat tagasi lahkus ja kellega mul pole terve elu mingeid suhteid olnud, pole see, kellelt minna nõu ja abi küsima.
Mu mehe vanemad teatavasti on aktiivsed, nooruslikud ja heal järjel inimesed, kellele ma ei hakkaks oma muresid kurtmagi, sest nad ei saaks aru, mis mul jälle viga on. Lapse õpingute katkemine on nende jaoks ilmselgelt midagi mitteaktsepteeritavat, midagi häbistavat, ma ei julge isegi kõssata neist asjadest. Ja ega ka mingitest muudest muredest. Siis ma paistaksin veelgi halvemas valguses, veelgi kõlbmatumana nende suurepärase poja jaoks (ma kaldun ise ka juba arvama, et neil võib tõesti õigus olla).
Minu eksämm saab infarkti, kui ma talle kurtma hakkan. Temaga suheldes vean alati sooja naeratuse näole ja kinnitan, et meil on kõik suurepärane ja imetore, me saame ilusti hakkama ja mingeid muresid meil ei ole ega ka tule. Tegelikult pole meil temaga iialgi mingeid emotsionaalselt lähedasi suhteid olnud, kusjuures peab tunnistama, et ta siiski omal moel meie peret toetab. Rahaliselt nimelt. Nagu ka minu ema ja mehe vanemad. Ju siis selle põlvkonna jaoks on kõik rahas mõõdetav ja rahasse ümberarvutatav. Ja mis uutub poegade isasse, siis mina ei tea, kus tema elutseb või millega tegeleb. Meie ei suhtle juba aastaid, olen ta ammu vabastanud igasugustest kohustustest, sest ma ei viitsi oma energiat tema peale raisata, seda läheb ka mujal tarvis.
Mõned vanemad sõbrannad mul muidugi on. Ja nemad on ka mõistnud minu muresid ja lohutanud, kui neil on aega oma murede kõrvalt seda teha. Pluss muidugi asjaolu, et kui ma muutun väga depressiivseks, siis ma ise vaistlikult kas ei suhtle (uskuge või ei, aga depressioonis Kudzu on midagi sellist, mida te kunagi näha ei tahaks, abikaasa on ainuke inimene, kes selle kuidagi välja kannatab, ülejäänutelt ma ei ootagi niisugust pingutust) või püüan meeleheitlikult teha nägu, et elu on lillekene, õnn ja rõõm. Ma olen juba nii palju aastaid sellist maskeraadi harrastanud, et tuleb täitsa hästi välja. Loomulikult, ma ütleksin isegi.
Aga iga aastaga kaob minu võimekusest narri mängida üks killuke küljest. Üks jupike narrimütsist muutub tolmuks ja paks krohv, millega oma emotsioone varjata, pudeneb vaikeste helvestena pealt ning hõljub justkui kõõmapilv minu kena narrikostüümi ümber. Kui aga narr on alasti, siis on kuningriigiga lõpp...
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar