on võimalik pääseda koledatest mõtetest. Misiganes tegevus see ka ei oleks, vahel aitab isegi nõudepesu. Mina otsustasin, et katsun jätkata tarkade raamatute lugemisega, aga enne otsustasin ära süüa ühe õuna. Õuna süües ei saa raamatukogu raamatut teatavasti lugeda, niisiis leidsin, et palju parem mõte on natuke blogida (jah, täiesti õige - lükata edasi ebameeldivat tegevust). Täna on lisaks lumesajule ka muidu eriline päev, sest suutsin minna ja öelda oma praegusele tööandjale, et ma ei saa hetkel jätkata. Ressurssi ei ole. Aeg on esimene asi, aga kahjuks ka energia ja jõud, mida ma töötamiseks vajan. Vegeteerimine niisugusel tasandil, kuhu ma olen sattunud, ei ole just parim valik töötamaks keerulise juhtumi kallal. Ja imelik küll, aga minu sõnum jõudis pärale, ma ei pidanudki jalgu trampima, pisaraid valama ega ähvardusi loopima. Rääkisin lihtsalt nii nagu asjad on. Muidugi oleksin ma kohe saanud uue töö, päris mahuka ja päris normaalse palga eest, aga niipalju oidu mul ikka veel peas on, et ütlesin ka sellele "Ei". Lubasin aprillist olla jälle olemas ja mõistsin ka seda, et tööpuudust mul karta ei tule. Uuel erialal tõnäoliselt tekiks proleeme, kasvõi mu enda suutmatuse või siis ka ühe nõmeda loo tõttu, mida ma olen siin blogis tegelikult maininud, aga ei taha ikkagi avalikult rääkima hakata. Õnneks on mul palju kontakte vana eriala raames ja midagi mulle ikka näppu juhtub, kui just ei käivitu plaan "B", mille nimi on "Täiskasvanud pojad saagu ise hakkama, ülejäänud kooslus leiab endale asupaiga mõnes kenas soojas riigis, kus isolatsioon on minu enda valik ja puhtalt keelebarjääri tõttu ei saa ma hakata kedagi aitama, jäädes ise püstihätta ja olles võimetu enda eest seisma". Tundub päris hea ideena, mees oleks kohe nõus kohvrid pakkima. Minu häda on, et peale elamist nii umbes kümnes erinevas elupaigas ei suuda ma kolimist taluda, aga teisalt võin ma ju ka kõik maha müüa sh raamatud, antiikmööbli ja muu põneva, mis ma endale kokku olen krahmitsenud. Kahe tühja käega on ikka hea alustada. Puhtalt lehelt. Või lõuendilt. Peaasi, et Kõrgem Kunstnik ei hakkas sinna jälle hoolega värvi peale viskama ning kenasti komponeeritud kunstitööst nimega "Elu" saab uuesti määrdunudhall käkerdis, mis ei kõlba isegi WC-seina kaunistama. Noh, äärmisel juhul mõne pimeda inimese korteris, aga muidu mitte.
Õun on söödud. Mina olen söönuks saanud. Kui ma nüüd saaksin veel magada ka (igal öösel istun neljani üleval, tere jälle, sm Unetus), siis võiks kuidagimoodu edasi toimetada. Aga pea see unigi ei tule...
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar