tähendab seda, et kui ma sain eile öösel valmis oma mehe kindad (noh olgu, tõe huvides olgu öeldud, et üks pöial on veel puudu), siis õnnestus mul vastukaaluks ära kaotada oma nahkkindad. Meie perekonnas on kinnaste arv konstantne suurus, vähemalt nii tundub. Lisaks kinnastele kaotasin ma natuke ka kehavedelikku, kuna pealinn-peaga linn kiirliini bussis on hea nutta. Pime soe, turvaline pluss mõnus mootoriümin ümberringi. Nutsin ma seepärast, et ka kangelaslikumad meist võivad endale vahel pisara poetamist lubada, ja et ma olen täitsa läbi omadega. Midagi hullu ei juhtunud, sain kavandid ära esitatud, siis sain kõva kriitika osaliseks oma kavandi osas ühe teise õppejõu poolt, sain närvivapustuse, kui seesama tore noor inimene andis teada, et järgmiseks korraks st kahe nädala pärast on vaja esitada teooriaosast vähemalt üks peatükk, sisukord, ülesehitus ja kirjanduse loetelu, sest see on ju "kahe päeva töö"! Siis ma pidin ühe harjutuse läbi viima, olles ise praktiliselt vaimse ja füüsilise kokkukukkumise äärel (öösel ma ei maganud, eile ja üleeile öösel ka mitte üle 3 tunni) ning loomulikult ei läinud mul hästi. Lõpuks pidin ma kõigest hoolimata kuulama seda, kuidas ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiii andekas, tark ja tubli, et kuku või pikali. Vot ja siis bussis ma lihtsalt sain maskid maha võtta ning turvaliselt ja väga vaikselt end välja elada. Nii vaikselt suisa, et isegi nina ei julgenud valjusti nuusata.
Kriitikast on mul savi. Mind häirib, et minult oodatakse ei-tea-mida. Et ootused on nii ülikõrged, et ma ei jaksa neile ootustele vastata. Pole ma mingi andekas visuaalkunstnik ega näitlejapotsentsiaaliga inimene. Ma olen tavaline peessekukkunud tropp, milliseid kondab iga päev tuhandete kaupa läbi elu. Jah, ma olen nõus, et huumorimeel on mul tõesti olemas, see on suur pluss ja ongi kark, millele ma terve elu olen toetunud. Aga muus osas, andke andeks, olen ma keskmisest kehvemini toimetulev mõttetu sitanikerdis, hunnik vigu, sada psühhiaatrilist diagnoosi ja punkt! Ja ärgu keegi mõelgugi midagi vastupidist väitma hakata, ma saan selle peale ti-ge-daks!
Mina jätan kooli pooleli. Ma ei jaksa seal olla, käia ja midagi teha. Ma tahaksin õppida midagi, mis ei ole kuskilt otsast minu erialaga seotud, et keegi ei saaks oodata minult mingeid megatöid ja megamõtteid ja mega kurat teab mida ja lisaks soovin ma olla nähtamatu hiireke. Ma tahan olla teistega võrdselt koheldud ja tavaline tudeng, ma tahan jääda märkamatuks ja et peetaks normaalseks, et mul on ka mõnes asjas abi vaja. Lähen õpin midagi, milleks mul üldse eeldusi pole, vat. Näiteks elektrivõrkude inseneriks. Või korstnapühkijaks. Või kodumasinate parandajaks. Või surnumatjaks. Tänavapühkijaks. Papagoide dresseerijaks. WC-de puhastajaks. Siis on lambad söönud, hundid terved ja kõik rahul.
Kudzu
10 kommentaari:
Ehk rõõmustab sind veidigi see, et autoklaasi trykkijana elatud napp poolteist aastat olid mu elus yhed ilusamad. Töö oli ette kirjutatud, loomingulisust ei nõutud, oce vastupidi, ning sa olid 1 tropp teiste hulgas, ei pidanud ennast qiagi tõestama, v.a. töö käigus.
Elagu korstnapyhkijad ning kraavikaevajad!
PS. See on see lähenev november. Peame hakkama varuma asju, mis on värvilised, soojad, lõhnavad või mida saab põlema panna. Ka mul on seletamatult qrja masenduse hetki rohkem q muidu, ning võitlushimuga on kehvem q muidu...
Mina ei viitsi enam võidelda. Ma tahan lihtsalt, et minu elu kulgeks normaalses rütmis, mis on kooskõlas minu vajadustega. Et ma ei peaks saama pidevalt haiget. Et mu elus oleks asju, mis mind rõõmustavad. Ma ei vaja 24/7 teaduskirjanduse lugemist, uurimuste kirjutamist ja tähtsa näo tegemist justkui olekski asi milleksi olulises, mitte Võluülikooli reglemendis. Ühesõnaga - ei midagi keerulist, ainult lihtsad asjad.
Kooli poolelijätmine annab ka tunnistust sellest, et midagi on õpitud ja selgeks saanud. Aga jah, kas see on just see, mida ootasid. Igatahes, elan kaasa!
Tegelikult ootasin ma võimalust tegeleda kunsti, liikumise ja draamaõppega, millest ma tundsin pikki aastaid puudust. Sellega ma olengi tõesti tegelenud ja see on pakkunud mulle ka suurt rõõmu. Meenutanud, et on asju, mille tegemiseks ma ei pea peaga vasu seina jooksma. Aga mingit totrat ülehelikiirusel tempoga töö vorpimist mulle tõesti vaja pole.
Hoo, kas sa tõesti arvad, et papagoide dresseerijale (milleks sul, anna andeks, muuseas ON eeldusi) või wc puhastajale või surnumatjale ei ole võimalik esitada üle jõu käivaid nõudmisi? Vabalt on!
Eee... lepi oma andekusega, millest sa niikuinii ei pääse ja seesuuret... äkki aitaks, kui õpid "ei" ütlema? Kui tunned et mõni asi käib sulle üle jõu, siis ütledki siiralt ja ausalt: ma EI saa seda teha, sest mul on jõud otsas.
Nojah, alati võib leiduda inimesi, kes ka sellele vastu vaidlevad. Ja see on vastik, kui see inimene on pedagoog. Ja selliseid oleme näinud...
Aga selle töö valmisvorpimist nõuti ju kõigilt, või ainult sinult?
Kui kõigilt, kas siis teised noogutasid lihtsalt muretu näoga pead? Kui ainult sinult, siis on sul õigus nõuda võrdset kohtlemist.
Kui inimesel on jaks otsas, siis inimesel ongi jaks otsas ja sinna pole midagi teha, noh. Siis tuleb puhata, enne kui tekib vajadus kiirabi kutsuda.
Teised pole enne tööd kirjutanud, seega nad ei tea karta, mis kogu asjaga kaasneb. Osad aga on sellised õnnelikud inimesed, kes elavad oma maailmas ja üldse midagi ei mõika. Olemata õel, väidan, et nemad kohe kindlasti kevadel ei lõpeta.
Ja mis on põhiprobleem? Muudeti tööde esitamise ajakava, mistõttu meie peame oma töö valmis saama 01. märtsiks. Samal ajal tuleb käia teises linnas koolis ja teha kohustuslikke aineid, mida eelmisel aastal unustati(!!!!!) lugeda; tuleb käia uurimistöö seminaris ja vorpida mingeid töid; tuleb läbi viia uurimus ja tuleb analüüs teha. 1 inteka transkribeerimine võib võtta 10 tundi vabalt. Pluss grupiliikmete kunstitööde analüüs, seansside ettevalmistamine, läbiviimine ja protokollimine jne jne jne. Ma ei jaksa praegusel ajahetkel öösiti töötada. Ja lõppude lõpuks on minu lastel õigus emale, kes ei oleks pidevalt kurb ja endassetõmbunud.
Seepärast tahangi väga valjusti öelda "EI", millega tõenäoliselt kaasneb maamaja müük pangalaenu tasumise eesmärgil ja koolist lahkumine. Mul on kõrini, et meid koheldakse nagu laborirotte, kellega võib igasuguseid eksperimente korraldada.
Teised on ju teised, nemad vastutavad oma tunnete eest ise ja üldse ei saa inimesi omavahel võrrelda. 40-aastast ja 25-aastast, lastetut ja lastega inimest - neil on kõigil erinevad ressursid, erinev maailmataju ja erinev koormus.
Aga kas seda eid ei saaks öelda rohkem sedamoodi, et maja ära müüma ei peaks? Noh, et praegu küll mitte, ma jaksan seda hiljem - siis (järgmisel aastal või nii)
Kindlasti saaks. Samas kui asjad on kaotanud oma mõtte, siis pole vaja ju kummi venitada. Nagunii ei jaksa me seal maja juues midagi teha. Kah üks kohustus, mis käib üle jõu väikeste lastega perele, kelle ainus ressurss on nemad ise.
Postita kommentaar