Sõda ja rahu...

ainult rahu nagu ütles Karlsson katuselt, kes oli teatavasti parajalt paks mees oma parimais aastais ja üks neist raamatukangelastest, keda ma lapsepõlvest alates endaga kaasas kannan. Koos Pelle, väikese Tjorveni, Bullerby laste ja hulkur Rasmusega, Kalle Blomkvistist rääkimata. Raamatud on õnneks siia maailma loodud selleks, et inimesi rõõmustada, et anda neile turvaline kohake elus ja näidata, et mõnikord on targem astuda kaks sammu tagasi ning minna ringiga sealt, kust võiks ka otse läbi murda. Jee, ma olen ka nagu midagi elu jooksul õppinud! (teoorias olen alati tugev olnud, praktikas aga ....)

Kahjuks on viimaste aegade lugemus olnud mul nullilähedane. Suure pongestusega närisin end läbi "Kesköö laste", mis kohati meenutas väga "Sada aastat üksildust", ainult selle erinevusega, et "Kesköö lapsed" oli tunduvalt igavam, tunduvalt konstrueeritum ja pidevalt üht ning sama nämmutav. Millest võib järeldada, et need kaks raamatut ei ole üldse võrreldavad, kuna "Sada aastat..." oli, on ja jääb üheks neist teostest, mida võib sada korda üle lugeda, millest võib saja inimesega sadu tunde vestelda ja mis tekitab sadu ja sadu uusi mõtteid, tundeid ja aistinguid.

Lisaks on minu öökapile kolinud Vseviovi raamat, mida ma pikki aastaid olin raamatupoes nillimas käinud ja hinnalt ülejõukäivaks pidanud. Kord, kui läksin Rahva Raamatusse mingit muud üllitist otsima, leidsin enda üllatuseks 150 eeku allahinnatud unelmate teose ja vedasin selle endaga kaasa (kirikinnaste mustrite ostmine tuli muidugi edasi lükata). Nüüd ma siis loen igal õhtul Venemaa ajaloost, naudin kaunist köidet ja uhkeid illustratsioone, loen läbi kõik ääremärkused ja kurvastan ainult selle üle, et ma ei jaksa üle kahe lehekülje lugeda. Aga teisest küljest, kaks lehekülge on ju ka hea saavutus, eriti kui mõelda, et ma pean hakkama oma bakatööd kokku kirjutama ja varsti ei saa üldse midagi muud lugeda kui ainult teaduskirjandust.

Eelpool nimetatud "Kesköö" lastes kirjeldas peategelane oma ema kui naist, kes kandis õlgadel kogu maailma süüd. Mul on ka vahel selline tunne. See kujuteldav mägi on vajutanud mu turja madalaks, taevasse ma enam vaadata ei mõista, ainult enda jalge ette. Vahel on raske astuda, vahel on raske hingata, vahel on raske olla olemas. Mida ma ka ei teeks, mida tegemata jätaks, ikka on minuga koos süütunne. Süü, et olen nagu olen, et pole nii nagu on õige, et ikka on kusagil vigu tehtud ja ikka on kellelegi haiget tehtud ja ikka on veel nii palju vaja kannatada, et see ajab lihtsalt hulluks.

Aga ei - ma lähen panka õppelaenu taotlema täna. Ja siis ma lähen poodi, ostan raamatu ja natuke kunstitarbeid. Õhtul aga, kui lõpuks on ära toodud kuivad küttepuud, siis istun soojas toas ja unistan sellest, kuidas ükskord saan ka mina elada ilma oma koormata, nautides kogu seda ilu, mida maailm pilgeni täis on (ja teades, et seda ei saa ju tegelikult mitte kunagi juhtuma, sest keegi PEAB maailma süüd kandma).

Kudzu