kuulan Arvo Pärdi muusikat. Ma pole kunagi varem teda kuulanud, mitte et mul oleks tema muusika vastu midagi, pigem seepärast, et ma olen vaikuseinimene. Aga olen nüüd kuidagi sattunud selle muusika lummusesse ja ei saa enam järele jätta.
Ma ei väsi imetlemast inimesi, kellele on antud võime näha ja kuulata sügavamaid tasandeid kui meil, lihtsurelikel. Heliloojad ja kunstnikud, kes oma töödega suudavad meis panna kõlama tunded, mida me peidame ja sageli ka eitame. Et vaatad mingit maali ja tunned, kui rahulikuks kõik muutub. Või muusika, kus on sinu lein, sinu kurbus, sinu valu edasi antud nii nagu sa ise kunagi ei oskaks. Et on siin maamunal inimesed, kes kuulevad enda sees muusikat, kes suudavad selle kõik ka üles märkida - see on midagi geniaalset.
Muusika seest tulles on kuidagi kõrvaline mainida, et uuest aastast ei ole mul enam seda vähestki tööd, mida ma siiani tegin, kuna linn ei pea vajalikuks meie teenust enam rahastada. Et ma kaotan kõik kontaktid selles linnas, selle vähesegi, mis mulle siia alles on jäänud. Et minu maailm sulab kokku pisikeseks valusaks punktiks, kuhu jääb ainult minu perekond ja ehk ka kool, kui ma suudan kuidagi end kokku võtta ja üldse kooliga tegeleda. Ja see on hirmutav ja ehk ka märk sellest, et on aeg. On aeg oma kompsud kokku korjata ja edasi liikuda inimeste maailma enne kui ma veel kummalisemaks muutun kui praegu. Või siis vastupidi, põgeneda veel kaugemale üksindusse, sinna, kuhu ma olen suurema osa iseendast maha jätnud. Sinna, kus pole inimesi, kus on ainult tuul, meri ja mõni üksik äraeksinud metssiga.
Kudzu
2 kommentaari:
mhmh. Pärt ongi muide vaikusemuusik. Minu meelest.
On jah - tõeliselt hea avastus minu jaoks.
Postita kommentaar