eile teatas meie hoidja, et ta viib oma lapsehoiu tõenäoliselt linnast välja, mis meie jaoks tähendab, et varsti pole meil ka enam hoidjat. Mina pole niisuguse võimalusega muidugi arvestanud, sest kevadel ta lubas kindlasti jätkata ja me oleme laste lasteaiakohad muidugi ära andnud. Ma saaksin muidugi ise ka nende järele vaadata, eksju, mul on üsna hõre tunniplaan - aga kindlasti ei saa ma sel juhul teha oma praktikat, käia tööl. Õppida on võimalik ka öösiti ja nädalavahetustel, samas kuhu ma jätan lapsed siis, kui on koolipäevad või kliendiga kohtumine? Abikaasa peab ju ka tööd tegema ja meil teatavasti pole mingit võrgustikku enam, kes meid aidata saaks. Vanem poeg elab oma elu - see on muidugi märgatav rahaline kokkuhoid, noorem poiss püüab saarel veel viimased otsakesed kokku tõmmata, seniks otsustasime teda toetada elatusmiinimumiga ehk tuhande krooniga kuus. Ma siiski ei suuda oma last täiesti ilma hooleks jätta.
Lastetoetuste summa on kukkunud 1500 eeku. Ütleme siis nii, et olen jälle sattunud vaesuse võrku, kus minu sissetulekud on alla igasuguse miinimumi. Ja isegi kui ma peaksin imekombel saama stippi, jätkub raha vaevu selleks, et mõned korrad kuus koolis käia. Kunstitarbed jms vahendid, et viia läbi uurimus, neid ikka osta ei anna. Täitsa põnev olukord!
Lisaks olen ma nii kõvasti kaalu kaotanud, et mul ei ole muud kui paar teksaseid, mis mul jalas püsivad. Suurema osa oma garderoobist pakkisin kokku ja annan ära, kui kellelegi peaksid minu riided sobima. Eilne tagasiside koolis oli üsna ühene - kuule, sa hakkad täitsa kriipsuks muutuma, mille peale oli rõõm vastata, et hakkan muutuma selliseks nagu ma terve elu olnud olen. Aga miks see nii on, kuhu kilod kaovad, sellele ma ei oska vastata. Ilmselt on mured need, mis minu pekid ära kulutavad.
Eile leidsin endalt puugi. Hammustuse koht punetab ja on valus. Ju siis jäi pea sisse vms. Või on haige puuk. Mul ausalt öeldes ükstakama, mis minuga toimub. Ei ole jaksu enam selle kõigega rinda pista.
Nii ma siis liigun ringi nagu tulnukas, kui mu draamaõppejõu sõnu kasutada. Olengi pidevalt mingis teises dimensioonis, muutun vaikselt aina läbipaistvamaks, kuniks haihtun hoopis. Ega seegi pole teab mis probleem, olen ühe eluga ära elanud kümne inimese jao, piisavalt selleks, et natuke puhkust saada.
2 kommentaari:
Tegelikult peaks sa nüüd natuke aega ettevaatlik olema ja end jälgima, tulin just saare pealt ja seal on vist kõik inimesed puugihaiguse saanud.
Ma natuke hoian silma peal sel hammustusel ja kuna mul on väga tore perearst, siis ta ilmselt on nõus nö profülaktika mõttes ka proovi tegema.
Postita kommentaar