Püha Perekond...

eile oli tõesti imekaunist sügispäev, umbes täpselt nagu tänagi. Päike säras taevas, tuult ei olnud ja parve kogunenud pisilinnud sädistasid meie maja vastas asuvas metsatukas. Nii sulni ilmaga oleks olnud kahju aega kodus põrandate pesemisele raisata ning me otsustasime, et läheks õige maale. Ja et äi oli oma suguvõsa suvekodus Põlvamaal, siis tekkis meil mõte, et viiks lapsed tema juurde hoida ja ise kihutaks Mokrale, et saunakese aknad ja uksed puidukaitsevahendiga üle tõmmata. Äi oli kohe nõus ja nii me siis pakkisimega kohvrid ning suundusime järjekordsele väikesele tripile. Enne jõudsin külakostiks kaasa küpsetada ühe pitsa ja käia läbi linnalähedasest metsast, kust korjasime pool suurt kilekotitäit lehterkukeseeni, mis ka külakostiks antud said. Põlvamaal oli kohal kogu mehe suguvõsa, kuna abikaasa vanem tädi pidas seal oma sünnipäeva (nagu hiljem selgus, suisa juubelit). Meil oli kingituseks kaasas üks suur sibulapärg ja õitsev mõrsjaroosi oksake, mille oma aiast võtsime. Tehti pilti, naeratati, äi oli juba suhteliselt ülemeelikus tujus, ja nii jätsimegi oma järeltulijad vanavanemate vaadata ning kihutasime maale, enne veel varusime süüa, linaõli ja tärpentiini segu, pintsleid ja sõitsime korraks läbi ka seenelt. Selleks hetkeks, kui Mokrale jõudsime, oli õhtu käes ja mingit tööd enam eriti teha ei saanud, kuigi uksed ja aknad said peitsitud ja ühele onnile, mis seal vanast ajas püsti seisab, vihma kaitseks koormakate peale visatud. Koormakatte paigaldamise käigus sain mina kuivanud oksaga vastu vahtimist nii et laksus, nüüd on mul nina veelgi huvitavama olemusega kui tavaliselt. Siit moraal - pole vaja ammuli sui teiste ponnistusi pealt vaadata. Löö käed külge või mine üldse minema. Muki oli meie külaskäigu üle nii rõõmus, et aina kiunus ja nuttis, et me tundsime end nagu Brežnev ja Gromõko rahvasaadikute kestvate kiiduavalduste keskel. Mingil hetkel pakkisime end jälle autosse ja sõitsime lapsi ära tooma. Muidugi pidime ka inimestega vestlema, sööma salatit ja torti ning andma aru selle kohta, kuidas elame ja mida teeme. Mina shokeerisin üldsust teatega, et ma ei käigi tööl, aga poiste osas ei hakanud väga detailidesse laskuma, lihtsalt pole jaksu näha kõiki neid mõistev-süüdistavaid pilke. Ämm püüdis igati minuga sõbralik olla, kiitis minu maali (see on ka üles pandud nagu selgus) ja pitsat ja seeni, ma lasin tal seda teha, eksole. Ja äi oli muhe nagu alati, viskas nalja ning toppis meile kaasa terve lambakintsu ja hunniku verikäkke, kuna üks tema oinastest, mida ta suvel maal kasvatas, oli oma otsa leidnud, et inimeste kõhtu täita. Lõppeks olid kõik rahul ja kui kõhud täis ning jutud räägitud, siis sõitsime läbi öise Lõuna-Eesti jälle koju tagasi. Kodus ootas meid suur hunnik Seti väljaheited, kes oli niigi pidanud päev otsa jalad ristis kannatama, aga noh, nii see elu juba on - koeralt ei saa oodata, et ta oskaks tualetti kasutada või ise välja pissile minna. Ja kui vanem poig ei võta toru ning teda ei saa saata koera pissitama, siis juhtubki nii nagu meil seekord juhtus.

Muidugi oli mul suur hirm suguvõsa üritusele minna. Kuna ma kord olen paaria ja pole ämmaga aastaid tegemist teinud, ja tema teatavasti on Pühak, siis kartsin, et mind hakatakse seal kuidagimoodi peetima või halvustama. Õnneks ei juhtunud midagi sellist ja tegelikult ma ikkagi arvan, et laste jaoks on vanavanemate olemasolu vajalik ning et minul pole õigust seda keelata. Nad saavad kunagi ise otsustada, mis või kes nende jaoks oluline on. Ja oma äia olen ma aktsepteerinud koguaeg, kuigi ta ajab mul vahel harja punaseks. Samas on ta väga tegus inimene, püüab meidki omal moel aidata ja ega mina teda ikka ju ümber kasvatada ei saa. Las tema olla nagu ta on. Ämmaga ma sõbrustama nii ehk naa kunagi ei hakka, aga vähemalt suudan ma temaga ühes ruumis viibida ilma, et tekiks tahtmine end kuhugi üles riputada. Seegi on väärt tulemus.

Võtan sügisest viimast, sest veel on päikesepaistet, veel on soojust, veel on rohi roheline ja puud lehti täis. Varsti saabuv pime aeg tundub tänasel päikeselisel päeval olevat mägede taga. Ja kui lapsed ei kakleks, siis arvaksin, et olen paradiisi sattunud.

Kudzu