mu sees kasvavad sõnad, rääkimata jutud - kurvad, rõõmsad ja õudsad, luuletused ja naljalood. Kõik need on minu sees ja otsivad väljapääsu. Inimene, kes Sa kuulad mind, leia mind üles. Leia mind üles, sest ma ise ei jaksa Sind otsida. Ütle mulle, et minu sõnad on Sulle tähtsad, ütle, et Sa tahad minu lugusid kuulata. Ütle mulle, et miski pole olulisem, kui anda inimesele võimalus oma sõnad voolama lasta, et ei tekiks uppumisetunnet, et kurk ei oleks sõnadega kinni nööritud, et see tunne - ma olen ebaoluline, minu sõnum on ebaoluline, minu tunded on ebaolulised - et see tunne kaoks.
On päevi, kus ma verbaalselt suhtlen mõned laused päevas ja needki vahetatud oma lastega. On päevi, kus ma ei näe ühtki täiskasvanut peale oma abikaasa, vaid olen vang omaenese kodus, sest mul pole kuhugi minna, mind ei oodata kusagil. Päeval mu mees teeb tööd ja teda ei tohi segada, õhtul on lastel trennid ja siis tuleb õhtusöögi aeg ja laste magamapanek ja juba jääbki minu mees magama ja me ei vaheta sõnagi võib-olla õhtu jooksul. Ma istun õhtuti teleka ees ja püüan oma üksindusest pääseda teiste inimeste elusid vaadates. Natuke aitab isegi. Ja vahel on mul tunne, et inimene, kes mu kõrval magab, on mulle võõram kui mistahes tegelane telekaekraanilt.
Kui ma ütlesin oma mehele, et mu sõber tappis end ära, siis ta vastas, et tal tuleb kohe oluline kõne ja räägime pärst. Täna kui ma tahtsin kurta muret, et kuidas ma saan hakkama ingliskeelse ainega, siis ta muudkui nihkus ukse poole ja kui ma lõpuks küsisin, kuhu sa lähed, vastas ta, et alla riideid vahetama, et saaks poodi minna. Jah, lõunasöögist rääkimine on ainus teema, mis meid veel seob. Kui ma olen pealinnas, siis me räägime palju, siis on telefon sidevahend ja siis millegipärast mu mees viitsib mind kuulata ja leiab selleks aega - isegi tööajal. Et kui suhe pole päris reaalne, siis kärab küll. Ahsoo, kodus me suhtleme msn-is ka. Mina olen ülakorrusel, tema all ja omavahel suhtleme msn-is. Siis ma ilmselt segan teda vähem, või olen vähem elus, ikkagi virtuaalne suhtlus. Aga videokõnesid ma keeldun küll tegemast. See on ikka täiesti liig!
Milleks elada koos, kui elatakse eraldi? Ma ei ole sellest iialgi aru saanud. On see mugavus või harjumus, on see vajadus kasvõi mingigi suhte järele, kui midagi paremat pole võtta? Ühine elu, ühine majapidamine, ühised lapsed?
Ühel ilusal päeval lähen ma oma toast allkorrusele mehe töötuppa ja ütlen, et ma tapan end ära. Ja siis ta vastab mulle, et tal on praegu oluline töökõne pooleli ja pärast räägime. Mis mul siis enam öelda on...
7 kommentaari:
Millegipärast kipub nii olema, et telefonis on lihtsam... et msn-is on lihtsam... et reaalne tahke inimene otse vastas on nii... tahke... et sõnad ei tulegi enam välja. Isegi seda vahel imestan, miks see on nii?
Palju kordi olen siin lugemas käinud ja tahtnud mõne kommentaari kirjutada, aga... siis tuleb tavapärane sisseharjunud häbelikkus ja ma mõtlen, kes olen mina? ma ju peaaegu ei tunnegi sind? ma isegi ei tea, kui sarnased või erinevad me oleme, kui palju suudaksime üksteisest aru saada, kas sellest üldse oleks abi, kui sind ära kuulaksin? Neid inimesi, kellega ühte keelt räägin, ei ole ju kuigi palju (ja ma ei räägi emakeelest).
Ma püüan laupäeval tulla, muidu lähen siin isegi lolliks oma üksilduses...
no see on seesama
jaanalinnu efekt
väga raske on vahel kuulata
lihtsalt kuulata
lahendusi pakkumata
ja kui lahendust ei olegi?
Lahendus on inimese sees ja hea kuulaja suudab inimesel aidata lahendust sõnastada. Naljakas, et mulle makstakse inimeste kuulamise eest palkagi, aga näed, enda aktiivne kuulamine ei tule kohe kuidagi välja.
Me vajame teisi inimesi, et saada peegeldusi iseendale. Kui inimesi ei ole kusagilt võtta, siis tuleb leppida ainult enda antud peegeldustega. Aga inimene kahjuks on sotsiaalne loom nagu me kõik hästi teame ja vajab tagasisidet ka teistelt. Oleks ideaalne, kui mina suudaksin elada totaalses üksinduses ilma et see mind häiriks. Kahjuks puuduvad minus vajalikud vaimuomadused erakuks saamiseks.
Mu tütrel oli ka mure. Ühel tema poissõbral/mehel/elukaaslasel olid vaid töö ja jalgpall, kuid tütre tegemiste vastu huvi ei tundnud.
Küsisin:
mis liigas poisi meeskond mängib? Ei tea, vastas tütar.
kas ta on meeskonnas ründaja või kaitsja? Ei tea, vastas tütar.
millal on poisil järgmine mäng? Ei tea, vastas tütar.
Kahjuks (või õnneks?) nad kokku ei jäänud. Kuid ega kõigiga pea nii minema.´
Kippusin kommenteerima, sest ühes asjas tundsin ära ennast. Varsti saabub aastas taaskord see pime aeg, kus nädala jooksul näen ehk ühte inimest siin kõrvalisel külateel möödumas. "Tere," hõikan reipa häälega ning sellel nädalal on siis juba kõvasti suheldud ja räägitud.
Mul on hea meel, kui kellelegi lähevad minu tekstid korda. Misiganes mõtteid või tundeid need siis ka tekitavad. Ma arvan, et paljud asjad on tuttavad enamikule inimestest, kõik on kogenud valu, üksindust, kurbust, aga ka rõõmu pisikestest asjadest, mida me oma ellu luua saame. Ja suhtlemine kasvõi siinsamas kommentaariumis on ka väärtuslik, võib-olla vahel ainekene, mis on.
Seda peegeldumise probleemi ei ole, q s ennast nähtamatuna tajud. Qna sind justq olemas ei ole, ei taha sa ka mingit tagasisidet, kaja ega peegeldust näha. Muidugi tekib konflikt - q sa ei taha enda qjutisega tegelda, qidas sa siis suudad maailmaga adeqaacelt suhelda? Ma polegi seda teemat lõpuni mõelnud.
Teatavasti on iseenda nähtamatuna tajumine ning soovimatus oma qjutist näha minu ammune & sygav värk. Aga qna see on aidanud mul palju raskeid aegu yle elada, siis julgesin sellest siia kirjutada.
Postita kommentaar