ehk siis täna on vanavanemate päev. Jälgides seda, mis toimub minu ja minu sõprade vanemate rindel, on tõesti kena, kui seda päeva ka riiklikult tähistatakse. Äkki siis mõni vanavanem võtab kätte ja meenutab, et tõepoolest - kusagil on mõningane kogus lapselapsi, kellele võiks natuke huvi ja aega pühendada. Mis ei ole kindlasti võrreldav sellega, kuidas pühendusid lapselastele meie vanavanemad. Aga ajad olid teised ja kui 55-selt pensile jääda, eks siis olnudki rohkem võimalusi sukka kududa ja muinasjutte vesta. Tänapäeva vanavanemad on sportlikud ja noortepärased pluss tööga hõivatud, küllap nad annavad niigi parima, milleks võimelised on.
Mis veel uudist? Vanem poiss on haige, mingi viirus ilmselt. Istub teine sõbra pool, eile viisime talle natuke nosimist ja raviteed, püüame kontakti hoida ka telefonitsi ja leppisime kokku, et kui hullemaks läheb, siis ta helistab, et tulla ema tiiva alla kosuma. Isegi, kui ema tiib on kondine ja räsitud ning kulbiliigutamisest kange. Nimelt üritan ma tegeleda 13 kilo seentega, mille metsast koju tassisin (see kaal puudutab puhastatud seeni, kui palju neid enne oli, ei jaksanud välja uurida). Oli kuuseriisikaid, oli puravikke, oli lambaseenikuid, kaseriisikaid, kitsemampleid, männiriisikatest rääkimata. Viimaseid ma lihtsalt ei viitsinud korjata. Seeneretke lõpetuseks käisime ka maal, veendusime, et majake on elu ja tervise juures, abikaasa tõstis ehitusmaterjalid varju alla ja vestles pikalt naabripapiga, kes on äraütlemata muhe tegelane. Leidsin ühe pisikese tammepoja oma suure vapipuu hõlma alt, selle istutasin aeda maha ja nüüd loodan, et ta ikka juurdub ja jääb siin kestma. Kõik olid eluga rahul peale MM-i, kes nurises, et me ei olnud maal piisavalt, aga eks seda viga saab siis tulevikus parandada (ja oleks ka imelik, kui meie laps oleks kõigega rahule jäänud, sündinud kriitik nagu ta on).
Kuidagi on nii läinud, et juba teine sügis algab teatega kellegi enesetapust. Sügis ongi raske aeg inimeste jaoks, kes on õrnemad kui enamik teisi. Annaks jumal meile oidu reageerida, kui tajume teisi hädas olevat. Elada ülejäänud elu teadmisega, et tegelikult oleks saanud inimest aidata, see pole kerge kellelegi. Kuigi samas on asju, milele kätt ette ei pane ja kus otsus on nii kindlalt tehtud, et mingid sõnad ega teod ei pane inimest maailmale teisiti vaatama. Ikkagi kurb ja kahju, kui noored inimesed, kellel elu alles ees, otsustavad selle hoopiski elamata jätta. Alati on lootust, et miski muutub paremaks (ja vastupidi muidugi ka - selle piirini ei tahaks keegi jõuda).
Nüüd komberdan ma alla seenepoti manu ja jätkan oma püha üritust, aga rohkem ma sel aastal ilmselt seenele ei lähe ka, sest mis liig see liig. Kes need lõpuks kõik ära sööb?
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar