seljas koorem...vähemalt nii näeb minu homne päälinna sõitmine välja, sest kolmapäeval on meil maalitunnid ja õppejõu tungival nõudmisel peame me kõik vajalikud vahendid sh värvid ja paberid ise kaasa võtma. Nagu ma aru sain, muutuvad üliõpilased laisaks, kui neil on vajalikud asjad olemas kooli poolt. Mis siis sellest, et me maksame kopsakat õppemaksu ja tegelikult on siiani kool meile vähemalt tundideks kõik vajaliku taganud. Ma ei mõista seda ideed, ausalt! Kuidas ma peaksin siit minema rongile tuhande kompsu, paberirullide ja mappidega? Ja pärast need kõik veel kooli tarima? Vana inimene nagu ma olen, olen alati koristanud enda järelt, ei kuritarvita kooli vara ja ei vaja ka kasvatamist, ma kasvatan ise juba aastaid järgmist põlvkonda. Samas on väga riskantne õppejõuga vaielda, sest mul tuleb oma kunstiprojekt kuidagi ju valmis saada ja ära kaitsta. Nagunii on tema poolt esitatud tungiv nõudmine esmased ideed kolmapäeval välja käia, kuigi kunstiprojekti kaitmine toimub juuni alguses, tükk aega hiljem kui uurimusprojekti kaitsmine. Mind on alati hämmastanud, kuidas osa õppejõude ja ka õpetajaid peavad oluliseks ainult enda ainet ning ei suuda mõista, et sageli tuleb teha valikuid tähtaegadest lähtuvalt ehk siis prioriteedid asuvad seal, kus on varasem tähtaeg. Mina ei suuda hetkel küll keskenduda juuni algusele, kui 01. märtsiks peab olema uurimisprojekt sisuliselt valmis ja esitatud juhendajale lugemiseks. Arvestades, et tuleb käia koolis, paralleelselt viia läbi uurimust ja teha praktikat, siis ma ei näe eriti palju võimalusi keskendumiseks kunstiprojektile. Siiani olen oma tööd valmis teinud natuke enne tähtaega, mis on minu stiil kunsti teha (ühe hingetõmbega), ma pole seda tüüpi tegelane, kes mediteeriks kuude kaupa lõuendi taga. Tuleb idee, naksti! tuleb ka teostus.
Niisiis on haaranud mind kerge paanika. Siiani tundus, et aega on küll, aga uued tuuled tööde kaitsmisel on tekitanud tunde, et aega pole üldse ja nagu ikka, kaasnevad paanikaga unehäired ja üldine ärevus. Peale sellist karmi suve poleks nüüd ärevushäiret küll lisaks vaja. Muidugi on adrenaliin tore asi - hoiab tegevuses, samas pean tunnistama, et mingit ressurssi minus hetkel ei leidu ja seega tegutsen ma vanade varude arvelt. Kui need ka otsa saavad, siis ma tõesti ei tea, mis edasi saab.
Kuna homme õhtul on Luguteatri etendus, kuhu ma plaanin minna, siis ei ole mul eriti mingit võimalust kogu oma kunstitarvete varu kaasa tarida. Ma olen küll varem koos oma kuulsa Kohvriga seal käinud, mis pole tegelikult eriti mõnus (tuleb leida koht kohvrile, seekord siis ka paberitele ja mapile), aga tundub, et muud üle ei jää. Loodetavasti suudan ma homseks pärastlõunaks välja mõelda, mida ja kuidas kaasa võtta.
Kudzu
3 kommentaari:
Prof Kott on Tervishoiumuuseumisse alati oodatud.
Aga see on ikka tõsiselt nõme, et ka kopsaka õppemaksu eest elementaarseid töövahendeid kohapealt ei saa. Mismõttes muutute laisaks? Esimene B olete või? Või olete siiski täiskasvanud õppijad, kelle motivatsioonis kahelda on suisa veider?
*motiveerituses st
Ausalt, ma ei saa ka aru. Kavatsen meie sekretärile kirjutada, et vähemalt paber võiks siiski kooli poolt olla. Kui keegi tahab lõuendile maalida, palun, ostku ise. Aga hakata vedama siit mingeid A1 pabreid endaga kaasa, tänan väga!
Kui ma pean maksma õppemaksu, käima pidevalt teisest linnast koolis (transport ja söök tuleb kinni maksta), siis tundub imelik arvata, et mul on raha kodus kotiga nurgas ja ammutan sealt juurde, kui vaja peaks olema. Kurat, ma ei saa ju töölgi käia kooli tõttu!
Postita kommentaar