see on praegu minu mure nr 1. Nagu selgus, siis kuivade küttepindude saamiseks tuleb oodata poolteist nädalat. Aga vähemalt on puud tellitud ja raha olemas. Praegu tuleb kütta igasuguste jääkidega, mis tekkisid kuurilammutuse käigus. Ütleme siis nii, et väga massiliselt neid jääke kahjuks enam ei ole ja pean kandma kodus villaseid sokke ning kampsunit. Lapsed ei hooli õnneks külmast, kisuvad koju saabudes riided seljast ja lippavad paljalt ringi, hoolimata meie keeldudest. Inglil on praegu käsil paljaspepi periood, mäletan seda aega ka kõigi vanemate laste elust. Siis on väga oluline tormata ringi palja taguotsaga, on külm või ei ole. Mäletatavasti oli MM lapsena tõeline jääkaru, kes õues vihmaveetünnis riieteta solistas ka siis, kui kõik ülejäänud olid pugenud jopedesse ja pikkadesse pükstesse. Samas tundub, et tervise seisukohast on karastamine andnud häid tulemusi, eelmisel aastal puudusid nad hoidja juurest loetud päevad, sest haiguspoisid ei hakanud neile külge. Ka mina ise, kes ma olin väikelapsena ülipõdur, ei jäänud enam eriti kergesti haigeks peale seda, kui 5-aastaselt tööpäevadeks üksinda koju jäin ja sain vabalt sopalompides askeldada. Ema on rääkinud, et kord oli talle tööle helistatud, et väike Kudzu roomab ilma jopeta õues veelompides ja et tulge ema koju ning ajagu mind tuppa riietuma. Igatahes olin ma kirglik sopalombihuviline, kes katsetas igal võimalusel, kas vesi ikka tõuseb üle kummikuääre või kas saapad ikka jäävad porisse kinni, kui pikema perioodi jooksul poris sõtkuda. Väga head ja sügavat pori leidus naabritädi aias, kus me keelust hoolimata E-ga müttamas käisime. Väike risk vahele jääda ja sõimata saada muutis meie tegevuse ainult huvitavamaks. Jaa, lapsepõlve süütud muretud mängud!
Püüan end meeleheitlikult viia õppetöö lainele, aga näed, ei õnnestu. Ikka istun siin arvuti taga ja kriban oma lookesi, selmet silmad pungis peas, teaduskirjandust lugeda. Üritan kiirendatud korras praktikapäevikut valmis saada, vähemalt on siis võlg likvideeritud, kuigi igasuguste allkirjade jms läheb veel omakorda aega. Tundub, et sel semestril ma ei saagi praktikaga alustada, enne tuleb läbi viia uurimus ja neid kahte asja mingil moel ühendada ei ole kahjuks võimalik. Homme kohtun juhendajaga ja saame läbi arutada, kas jätkata nii või kuidagi muud moodi, siis saan millegagi vähemalt alustada. Praegu on kõik väga ebamäärane.
Ostsin hiljuti endale kaltsukast seemisnahast jaki hinaga 15 eeku. Nahk on imeilus, sametine ja hästi pehme, tõeliselt luksuslik. Kuna jaki paremal hõlmal oli väike sisselõige, siis ilmselt oli ta ära visatud ja keegi teine teda ka ei ostnud. Mina kulutasin 5 minutit õmblustööle ja nüüd on mul kaunis riideese kapis olemas, kahju ainult, et pole enam ilma tema kandmiseks. Praegu (6 kraadi sooja) tahaks kanda villast mantlit, sooja salli ja kindaid, mitte lipata ringi nahkjakiga, millel pole paksu voodrit.
Roosid vajavad muldamist ja tagasilõikamist, rodod multšimist ja tänavaäär niitmist. Ma ikka loodan, et antakse natuke päikesepaistet ja tilgake raha, et saaksin aia talveks puhkama sättida. Roosid tegelikult suuremalt jaolt veel õitsevad ja kahju on neid kärpima hakata, aga ega üle ka midagi ei jää. Naaberkrundilt murdus tormiga maha pool kuuske ja kui keegi seda nädalaid ära ei koristanud, siis tõime ta endale talvekatete tekitamiseks. Alati on sügisel jama, et kust kuuseoksi saada. Aga näed, sel aastal on vähemalt oksad olemas.
Oijah, lippan pesema ja sööma ja asju pakkima. Neljase bussiga tlnasse, homme tagasi. Kiire elu, ei ole midagi öelda!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar