hetk tagasi sain teada, et üks inimene, kes on mulle olnud lapse eest, on elust lahkunud. Ma ei tea, kas ta lahkus omal soovil või mingite muude asjaolude tõttu. Tean, et ta oli suitsiidne ja ma olen teda mingil perioodil palju toetanud ja aidanud. Teda ei ole enam.
Nüüd tuleb selle teadmisega edasi elada. Ja see on kuradi raske! Sest äkki mina oleksin saanud teda aidata. Äkki oleksin mina saanud öelda talle need sõnad, mis inimesi elus hoiavad. Kunagi ju sain sellega hakkama. Miks ma ei helistanud talle ise või ei meilinud, see pole ju raske. Miks ma ei hoolinud piisavalt. Miks miks miks miks...
Isegi kui inimene lahkub loomulikul teel, on talle vaja, et ümber oleksid hoolivad inimesed. Et antakse mõista, et teine on oluline. Ollakse olemas. Muidu on ühel hetkel liiga hilja ja me ei saa siis enam mitte midagi teha.
Kevadel tundus, et kõik on korras... Kas ma oma meeleheites jätsin midagi märkamata?
Puhka rahus, kallis sõber! Ma usun, et see koht, kus Sa nüüd viibid, ei ole enam nii õudne nagu Sinu elu kohati kippus olema. Süütan Sinu mälestuseks küünla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar