reede, 24. september 2010

Tee...

vaatasin eile filmi. See oli tegelikult üks väga masendav vaatamine, mis äratas hulga mõtteid selle kohta, kui oluline on väärtustada inimesi, kes meie ümber on ja seda elu, mida me hetkel saame elada, isegi kui vahel on elamine valus ja vastumeelne. Võib juhtuda asju, mis ei ole meie kontrolli all ja me kaotame ühe hetkega oma turvalise maailma. Ja et väga keeruline on jääda inimeseks olukorras, kus inimlikkus on ammu kadunud. Muidugi oli filmi lõpp siiski elujaatav (lendu tõusnud täiesti elus põrnikas, inimeste leidmine, kes olid üleüldiselt head ja muu hulgas ei söönud ära oma lapsi), sest nii masendava filmi lõpetamine ilma positiivse noodita tekitaks liiga suurt frustratsiooni. Minu ajus hakkasid koheselt tööle mõtted selle kohta, mida mina oleksin teinud, kuidas mina oleksin oma peret aidanud, kas ikka tõesti midagi ei kasvanud, mida oleks andnud süüa (lääne inimesed ei oska ju niitigi nõela taha ajada, kartulikasvatusest rääkimata), miks ei köetud elamist puudega, mida vedeles kõikjal lademetes, miks ei kasutatud sõjavägede reserve, mis on ometigi olemas ja kust oleks saanud kurjade kannibalide ohjeldamiseks relvi alates suurtükkidest lõpetades revolvritega (noh, ja nemad oleksid muidugi saanud enese kaitsmiseks kasutada mõnd pisikest, kuid tõhusat raketti - maa-maa tüüpi vms) ja lõppude lõpuks, teades valge inimese ületarbimismentaliteeti, siis oleks pidanud sooje riideid (sh puhtaid riideid) ja jalanõusid jaguma kümneteks aastateks ning keegi ei oleks pidanud kandma narmendavat kampsunit ja lagunenud mütsi. Ja et kuidas pärast aastatepikkust elamist katastroofijärgses maailmas ikka veel jagus täiesti töötavaid tulemasinaid? Siiski pean vajalikuks mainida, et tegu on hea filmiga, mis vääris vaatamist, olenemata sellest, mis kentsakaid mõtteid ta minus ka äratas (ja mis on võib-olla minu mõistuse kaitsereaktsioonid nähtud õudusest jagusaamiseks).
Edasi mõeldes tundub loogiline, et eestlased kuuluvd kindlasti ellujääjate hulka. Meie naised suudavad kududa ja heegeldada ja õmmelda, oskavad lillepotis kartuli kasvama panna ja metsast risu korjata ning ei jää kurvalt ootama, millal saabub viimne hetk ja tuleb elu kas lõpetada või lapsed supiks keeta. Me kaldun arvama, et kõik võõrväed, kes siit läbi on rümanud, on meile õpetanud ellujäämisoskusi, mis on juba geenidega kaasa antud ja abitu eurooplase või ameeriklase lööme me selles võitluses kindlalt üle. Sest me lihtsalt oleme ellujääjad, tahame või ei. Samas tuleb tunnistada, et üleüldise maailmalõpu olukorras eelistaksin mina mitte tõestada oma suurepäraseid ellujäämisoskusi ja seda, et teen vajadusel peedist pesumasinale trumli või vannist padja.
Viimasel ajal ongi põhiteema globaalne külmenemine ning osa inimesi on juba paanikas ja murest haiged. Neil on kahju inimkonnast, eriti pisikestest lastest, kes kõik külma käes hukka saavad. Kas mitte ei ole niisugune nutt ja hala üks eriti priske põhjus keelduda elamast siin ja praegu? Et ei peaks praegu hoolima inimestest ja eriti pisikestest lastest, kes igas maailma nurgas nälga ja janu kannatavad, või isegi neist inimestest, kes on meie oma sugulased ja pereliikmed? Aga no nende aitamine oleks siiski liiga konkreetne tegevus, parem on muretseda abstraktsete probleemide pärast, mis tegelikult kuidagi puudutada ei saa, sest maailma lõppu pole näha kuskil ja kui see siiski peaks tulema, siis inimkonna lõpp on viimane asi, mille pärast pisaraid valada. Selles olukorras tegeletakse ainult ellujäämisega, mis on inimesele kahjuks juba instinktide tasandil sisse keevitatud.
Ema helistas. Kõne pikkus 6 minutit. Talle tuli külaline ja ta ei saanud rohkem rääkida. Mina ei osanud midagi rääkida. Valetada ei viitsi ja ausalt rääkida ei ole mõtet. Mnjaa, selle taustal tundub mure Golfi hoovuse pärast täitsa nunnu meelelahutusena.
Kudzu

10 kommentaari:

Morgie ütles ...

jah, praegu me veel oskame. Kartulit panna ja sukka kududa. Aga paari põlvkonna pärast?

Mure Golfi hoovuse pärast on sünnis ja viisakas, mure oma emaga suhelda mitte oskamise pärast aga vägagi süüline. Amerika filmides sellised südametud tütred küll ellu ei jää!
:P

Morgie ütles ...

ausaltöelda on mind ka natuke kummastanud jutud sellest, kuidas ntks n.liidu viljaaidaks olnud ee... bulgaarias? suure näljahäda ajal (mille tingis n.võimurite poolt kogu vilja võõrandamine ja ameerikasse maha müümine) inimesi, sh lapsi söödi. Kui sealne maapind on nii viljakas, siis kuidas nad metsast ja põllult muud söödavat ei leidnud? Üks vili võeti käest ära, kohutav jah, aga kas seal siis muud ei kasvanud?

Kudzu ütles ...

Minu saatus on seega otsustatud!
Oskuste säilitamiseks on ainus tee oma lastele kõik need teadmised edasi anda. Kusjuures oma häbiks pean tunnistama, et kedrata, kangast kududa ja lammast niita ma ei oska, kuigi olen näinud, kuidas seda tehakse. Noore ja rumalana ei osanud õigel hetkel õppida.

Kudzu ütles ...

Aga seal vist oli nii, et hetkel midagi kasvatada ei saanud, sest oli talvine periood ja neil võeti tõesti KÕIK käest ära.
Annaks Jumal, et ei tuleks minul ega minu lastel jne kunagi midagi sellist kogeda!

Morgie ütles ...

Noh, sinu poolt mainitud ületarbimise ja -tootmise tõttu on meil teiega kangakudumise ja lambaniitmise äraõppimiseks vähemalt 10-20 a aega, kui tõesti mõni katastroof peaks juhtuma. Või kui katastroof lambad ää hävitab, siis hakkame nõgestest kiudu kerima ja edasi on juba lihtne.

Kudzu ütles ...

Järgmises Padjaklubis võikski tegeleda nõgesekiudude ketramisega. Mul on pakkuda suuri, kõrgekvaliteedilisi nõgeseid, kasvatatud ilma kunstväetiste ja taimemürkideta. Kusjuures nõges tegelikult ja aitab süüa nagu ka malts ja naadid ja võililled ning mahlast topinamburit võib igal aastaajal maast välja kangutada. Taimed on hää variant, parem, kui inimesi näkitseda.

kaaren ütles ...

See oli Ukrainas ning peo, nyydse leinapäeva ära teeninud asja nimi oli Holodõmõr. Meie tutvusringkonnas on 1 vanainimene, kes elas selle asja noorena yle, aga ytleb, et ei taha seda mäletada.
Venelased kasutasid vilja (ning muu söödava, komplektis kariloomade ning tehnika nacimisega) konfiskeerimist genotsiidivahendina. Viljaga juhtus sama, mis leningradi toiduvarudega - söödeti sõjaväele (ja vist ka myydi välja, et sõjatehnika jaox raha saada). NKVD tohtis igal ettekäändel nälgivaid ukrainlasi maha lasta, seda tehti perede kaupa. Muide, palju inimesi surigi sobimatute taimede & loomsete ainete ning toorete viljaterade söömise kätte. Aastate eest oli Vikerraadios sellest mitu saadet, kahjux ei mäleta enam saadet ega juhti. Kogu värk aga on liiga õudne, et seda yles ocida või raamatust lugeda.
Aga parim stiimul ellujäämiskogemuste omandamisex on isiklik nälja-, kylma- ning kodutusekogemus. Ma loodan, et ei pea seda enam kordama.

Kudzu ütles ...

Siis ma mõtlengi, et inimesed võiksid olla natuke õppinud oma kogemustest ja ei peaks enam asju niimoodi lahendama: teiste surnuksnäljutamise ja mahalaskmise abil. Samas - vahel tundub, et inimene ei ole õppimisvõimeline, kahjuks.

Morgie ütles ...

noh mul juba mõnda aega mõlgub mõte, et põhikoolis võiks elementaarsete ellujäämisoskuste õppimine kohustuslik olla. Sokikudumine, nööbiõmblemine, riiete ja vajadusel saabaste hädapärane lappimine, noa ja kirve käsitlemine, tule tegemine ahju ja märjas metsas lõkkesse, söögitegemine, jne. Pluss ellujäämisoskused tsivilisatsiooni õitsengu ent isikliku katastroofi tingimustes - kuidas vähese raha eest söödavat toitu teha. jne jne.

Kudzu ütles ...

Võiks tõesti olla. Muidu tekib tunne, et kõike saab alati ja igal juhul poest, raha aga vanemate rahakotist.