Tee...

vaatasin eile filmi. See oli tegelikult üks väga masendav vaatamine, mis äratas hulga mõtteid selle kohta, kui oluline on väärtustada inimesi, kes meie ümber on ja seda elu, mida me hetkel saame elada, isegi kui vahel on elamine valus ja vastumeelne. Võib juhtuda asju, mis ei ole meie kontrolli all ja me kaotame ühe hetkega oma turvalise maailma. Ja et väga keeruline on jääda inimeseks olukorras, kus inimlikkus on ammu kadunud. Muidugi oli filmi lõpp siiski elujaatav (lendu tõusnud täiesti elus põrnikas, inimeste leidmine, kes olid üleüldiselt head ja muu hulgas ei söönud ära oma lapsi), sest nii masendava filmi lõpetamine ilma positiivse noodita tekitaks liiga suurt frustratsiooni. Minu ajus hakkasid koheselt tööle mõtted selle kohta, mida mina oleksin teinud, kuidas mina oleksin oma peret aidanud, kas ikka tõesti midagi ei kasvanud, mida oleks andnud süüa (lääne inimesed ei oska ju niitigi nõela taha ajada, kartulikasvatusest rääkimata), miks ei köetud elamist puudega, mida vedeles kõikjal lademetes, miks ei kasutatud sõjavägede reserve, mis on ometigi olemas ja kust oleks saanud kurjade kannibalide ohjeldamiseks relvi alates suurtükkidest lõpetades revolvritega (noh, ja nemad oleksid muidugi saanud enese kaitsmiseks kasutada mõnd pisikest, kuid tõhusat raketti - maa-maa tüüpi vms) ja lõppude lõpuks, teades valge inimese ületarbimismentaliteeti, siis oleks pidanud sooje riideid (sh puhtaid riideid) ja jalanõusid jaguma kümneteks aastateks ning keegi ei oleks pidanud kandma narmendavat kampsunit ja lagunenud mütsi. Ja et kuidas pärast aastatepikkust elamist katastroofijärgses maailmas ikka veel jagus täiesti töötavaid tulemasinaid? Siiski pean vajalikuks mainida, et tegu on hea filmiga, mis vääris vaatamist, olenemata sellest, mis kentsakaid mõtteid ta minus ka äratas (ja mis on võib-olla minu mõistuse kaitsereaktsioonid nähtud õudusest jagusaamiseks).

Edasi mõeldes tundub loogiline, et eestlased kuuluvd kindlasti ellujääjate hulka. Meie naised suudavad kududa ja heegeldada ja õmmelda, oskavad lillepotis kartuli kasvama panna ja metsast risu korjata ning ei jää kurvalt ootama, millal saabub viimne hetk ja tuleb elu kas lõpetada või lapsed supiks keeta. Me kaldun arvama, et kõik võõrväed, kes siit läbi on rümanud, on meile õpetanud ellujäämisoskusi, mis on juba geenidega kaasa antud ja abitu eurooplase või ameeriklase lööme me selles võitluses kindlalt üle. Sest me lihtsalt oleme ellujääjad, tahame või ei. Samas tuleb tunnistada, et üleüldise maailmalõpu olukorras eelistaksin mina mitte tõestada oma suurepäraseid ellujäämisoskusi ja seda, et teen vajadusel peedist pesumasinale trumli või vannist padja.

Viimasel ajal ongi põhiteema globaalne külmenemine ning osa inimesi on juba paanikas ja murest haiged. Neil on kahju inimkonnast, eriti pisikestest lastest, kes kõik külma käes hukka saavad. Kas mitte ei ole niisugune nutt ja hala üks eriti priske põhjus keelduda elamast siin ja praegu? Et ei peaks praegu hoolima inimestest ja eriti pisikestest lastest, kes igas maailma nurgas nälga ja janu kannatavad, või isegi neist inimestest, kes on meie oma sugulased ja pereliikmed? Aga no nende aitamine oleks siiski liiga konkreetne tegevus, parem on muretseda abstraktsete probleemide pärast, mis tegelikult kuidagi puudutada ei saa, sest maailma lõppu pole näha kuskil ja kui see siiski peaks tulema, siis inimkonna lõpp on viimane asi, mille pärast pisaraid valada. Selles olukorras tegeletakse ainult ellujäämisega, mis on inimesele kahjuks juba instinktide tasandil sisse keevitatud.

Ema helistas. Kõne pikkus 6 minutit. Talle tuli külaline ja ta ei saanud rohkem rääkida. Mina ei osanud midagi rääkida. Valetada ei viitsi ja ausalt rääkida ei ole mõtet. Mnjaa, selle taustal tundub mure Golfi hoovuse pärast täitsa nunnu meelelahutusena.

Kudzu