Kvartaalne ennustus...

ütleb, et on halb ja läheb veelgi halvemaks, kuid ärge muretsega, saab ikkagi minna veel-veel-veel halvemaks. Ja see kõik on ainult arengu huvides! Ja kui päris halvaks läheb, küll siis areng ka tuleb, ei ta tulemata jää! Vaat niimoodi rääkisid ruunid ja igasugused muud ennustusvahendid minule laupäevasel Padjaklubi korralisel üritusel, mis oli rahvarohke ja meelolukas nagu Padjaklubi üritused alati on. Kusjuures ma pole nii hullusti, et silmist vesi jookseb, juba hulk aega naernud. Jätkasime naeruteraapiaga ka täna, lugedes Morgiega vaheldumisi valjusti ette Iina Aasamaa legendaarset teost "Käitumisest" (1970-nda aasta väljaanne) ja saime niimoodi teada tuhendeid kuldseid tõdesid sellest, kuidas on sünnis elada ja olla, süüa ja abiellu astuda, rannas lebada ja toolil istuda. Morgie oleks peaaegu rongist maha jäänud, sest valgustatuks saades ajataju lihtsalt kaob. Minu soovitus teile, kallid lugejad, on raudselt lisada kohustuslike raamatute nimekirja eeltpoolnimetet üllitis, on garanteeritud hea tuju pikaks ajaks pluss teadmine, et te pole kindlasti mitte maailma kõige suuremad tänitajad ja kibestunud väikekodanlased. Pr Aasamaa paneb igal juhul pika puuga ära! Jah, klassika ei kaota oma väärtust kunagi (saab kasutada ju tõesti mitmel otstarbel alates lugemisest kuni ...).
Raamatutest rääkides on minule koolist antud ülesanne koostada nimekiri asjadest, mis annavad turvatunde sh raamatud, filmid, muusika jne. Esimese hooga hakkasin raamatuid reatama, neid võiks olla nimekirjas 5. Võite igaüks ka endale sellise nimekirja kokku panna, et kui ikka areng muutub väga kiireks ja elu teeb pidevalt uperpalle, siis on hea pugeda mõne teose sooja või ehk ka jaburasse maailma ja vähemalt mõneks ajaks arengud kõrvale visata. Aga jah, siis nad on, need raamatud, mis on minu jaoks soojad, turvalised ja armastavad: Lindgreni "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses", Durrelli "Minu pere ja muud loomad",Janssoni "Muumitroll" (see sinine paks väljaanne), Bunini "Hämarad alleed" ja Madseni "Jutustada inimesi", mis konkureerib Marquezi "Sada aastat üksildust" raamatuga. Neid raamatuid pean ma aeg-ajalt üle lugema, nt reedel lugesingi üle "Väikese Tjorveni...", mis oli täpselt nii hea ja paremgi veel, kui ma mäletasin ja haakub minu eluga rohkemgi veel (sest ka mina olen leidnud endale kodu kaugel meres, mis siis, et et kellegi teise omandis).
Me oleme pidulikult kutsutud abikaasa tädi sünnipäevale. Saaksin koos ämmaga lauas istuda, mõelda vaid! Kas ma tõesti jätan kasutamata võimaluse küsida, kuidas ta leidis lahtise kanalisatsioonikaevu? Mnjaa, tundub liiga hea võimalus niisugune väärtuslik informatsioon mööda külgi maha lasta joosta. Varustatuna Iina Aasamaa pühade tõdedega saaksin vastu ka Lohe Gorõnõtshile, ämmast rääkimata (serviti, ikka serviti, ütles siil Kalevipojale, kes oleks tegelikult ka vajanud lauakoorma asemel üht kena teost, millega pahalased lapikuks lüüa. Kahjuks puudusid meie kaugetel esivanematel nii lugemisharjumus kui sündsa käitumise põhitõed, mille sõnastas tuhandeid aastaid hiljem pr I.A. Olgu ta tuhandest tänatud!)
Kudzu
PS Hoidja jätkab samamoodu kui varem. Üks probleem suutis end ise ära lahendada!