Ma olen siin mõelnud ja analüüsinud, et miks mu abikaasa perekond mulle nii halvasti mõjub. Miski ei juhtu iseenesest, alati on kõige taga tunded ja mõtted ja mälestused. Arvan, et põhjused on minus eneses ehk siis:
minu abikaasa perekond on ideaalne perekond, rikkad, ilusad ja edukad inimesed, kelle kõrval minusugune kehva päritolu, vaene, emotsionaalselt ebastabiilne ja lahutatud naine tunnebki end just täpselt eelkirjeldatud moel. Kui ma tavalises elus suhtlen inimestega, kes on igati inimlikud st oma teatud vigadega, siis abikaasa pere erineb vähemalt väliselt nii palju kui üldse saab. Nende pere väärtustab oma juuri, koguneb pidevalt kokku ühisteks ettevõtmisteks, toetab üksteist heas ja halvas. Meie perekond ei ole sellesse süsteemi algusest peale kuulunud ja ma ei suutnud aastaid välja mõelda, miks see nii on. Samas tuleb tunnistada, et ega minu abikaasa polnud ka enne minuga tutvumist selles perekonnas just väga kõrgelt hinnatud. No ja kui ta veel lisaks hakkas koos elama lahutatud ja lastega naisega, siis kukkusid tema olematud aktsiad mis mühises. Arvan, et alguses loodeti selle liidu kiiret lõppu, aga kui oli näha, et me ikka veel elame koos, siis alustas vähemalt ämm oma negatiivse suhtumise väljendamist minu isikusse. Kui ta meil vahel harva külas käis, siis ta alati kallistas mind ja kiitis, et oi, lapsed, te olete ikka niiiiiiiiii toredad. Hiljem on selgunud, et terve see aeg ta tegelikult ei sallinud mind. Ja no ma sain juba varem ka sellest aru, sest ma olen ülitundlik niisugustes asjades.
Mul on väga raske maailma usaldada, olen hästi palju haiget saanud. Kui keegi minu usaldust kuritarvitab, siis mul on praktiliselt võimatu sellest mööda vaadata. Mõnikord olen väga kannatlik ja loodan, et asjad muutuvad paremuse poole. Ma lootsin südamest, et kui meie esimene ühine laps sünnib, siis abikaasa vanemad loobuvad oma hoiakutest meie suhtes ja on meie lapsega just niisama head kui oma tütre lapsega. Ma ei suutnud mõista, miks nii ei juhtunud. Miks minu laps oli keegi, kelle külastamiseks leiti vaevalt 5 minutit. Miks minu last võrreldi pidevalt abikaasa õe lapsega. Miks mul alati tekkis tunne, et mina ja minu tütar oleme kuidagi alaväärtuslikud, rääkimata muidugi minu poegadest, kes pole varsti 11 aasta jooksul olnud väärt ühtki sünnipäevakaartigi, rääkimata kingitustest - seda viimast ma ausalt öeldes ei oodanudki, aga vähemalt üritada meeles pidada oma poja kasulaste sünnipäevi ju võiks. Samas oodati meilt, et me panustaksime teiste suguvõsaliikmete sünnipäevadesse sh ka rahaliselt. Meie pidime panustama suhetesse nendega, justkui meie oleksime mingid kerjused, kellele visatakse armuande kutsete näol mingitele üritustele, kus siis ämm sai mulle mõnusalt ära panna.
Kui minu enesehinnang on läbi elu olnud madalam kui muru (vahel paistab välja vastupidi, see on kaitserefleks, kullakesed), siis igaüks, kes seda oma sõnade või tegude alla kisub, teeb mulle karuteene. Kui minuga käitutakse nii nagu ma oleksin väärtusetu inimene, siis just nii ma ka tunnen. Seepärast püüan ma vältida suhteid, mis saaksid mulle haiget teha. Seepärast olen ma viimased 4 aastat vältinud igal võimalikul moel abikaasa perekonnaga suhtlemist. Ma ei taha, et minu töö ja vaev enda minapildi kooshoidmiseks kildudeks kukuks.
Kas siis minul ei olnud tõesti õigust alustada uut elu koos oma poegadega? Kas siis halastus ja mõistmine on ainult sel juhul võimalikud, kui tegemist on kellegagi, kelle puhul selle eest antakse autasusid ja pannakse ajalehte? Kas inimene on kristlane ainult siis, kui ta saab selle eest au ja kiituse? Kuidas nii on võimalik? Mina ei tea, mina tõesti ei tea. Tean vaid, et iga selle perekonna liige tekitab minus väga suure alaväärsustunde, sest eks ma ju ise pea ka ennast inimeseks, kellel pole kohta päikese all tegelikult ette nähtud. Et ma olengi väärtusetu. Et ma ei oleks kunagi pidanud hakkama oma mehega koos elama. Ma oleksin pidanud juba ammu surnud olema, et ma ei reostaks maapinda, millel täisväärtuslikud inimesed kõnnivad.
Nüüd ma pean jälle kuu aega katsuma kõigi enesesüüdistustega hakkama saada. Üritama jälle jalule tõusta. Üritama endale sisendada, et ma olen sama väärtuslik kui ükskõik kes muu. Et minu lahutus ja segased suhted meestega ei ole minu süü. Et süüd ei olegi. On lihtsalt kehvasti alanud elu ja minu käes on võimalus seda muuta. Ja siis, kui ma olen end jälle kokku korjanud, tuleb keegi mu abikaasa perekonnast ning kõik algab otsast peale....
Aga no vähemalt ei saa igavuse üle kurta, eksju!
Kudzu
5 kommentaari:
Kõik see on väga kurb. Ära kuulasin, nõu ei anna ja ei oskagi. Võibolla annavad nõu Tõnu Õnnepalu read raamatust "Nigovi Harjutused:
See on ikka minu viga olnud inimeste juttu juhisena võtta. Kuna ma ise ei tea, mis teha, siis on kõik nõuanded nii peibutavad. Nii hea oleks neid järgida. Aga inimeste nõuandeid ei tule kunagi järgida. Need lähtuvad vaid neist enestest, nende huvist või ükskõiksusest. Neid tasub kuulata, neid tasub kõrva taha panna, aga mitte võtta neid tegevusjuhisteks. Need on vaid tõe elemendid, aga mitte lahendused/---/
Aitäh Õnnepalule! Ja Sulle ka, et siia kirjutad!
Pagan, mingite silmakirjanikerdajate hinnang sinu pihta ei saa ju nii tähtis olla, kui sõprade oma, kes teavad reaalsest elust ja märksa sagedasematest kokkupuudetest, kui lahe inimene sa tegelikult oled. Ma lähen juba ausalt armukadedaks su ämma peale.
/mossitab demonstratiivselt/
A su ämm on missuguse kõrgkooli väikeste laste kõrvalt kui edukalt lõpetanud, ah? Kui olulisel erialal?
Sellest rääkimata, et kirikuskäimine ja hosiannatamine ei tee kedagi veel heaks inimeseks.
Ämm lõpetas kahe väikese lapse kõrvalt TÜ arstiteaduskonna! Muidugi ei saa jätta mainimata, et ta elas koos oma ema ja isaga, kes aitasid lapsi kantseldada. Nii et ta on igati tubli inimene. Ikkagi ARST! Mina olen sitanikerdaja tema kõrval, aga olgu.
Ega nad muidu mind ei häiri, kui nad silmapiiril pole. Lõppude lõpuks pole ka nemad ideaalsed inimesed, isegi kui nad püüavad sellist muljet jätta. Ja seniks, kuniks mina ei olnud nende minia, saime me suurepäraselt läbi.
muide, sul on nii kõrgharidusi q ka lapsi 2x rohkem q ämmal, nii et tema võib ennast haledax algajax nimetada!
pealeselle on sul kindlasti veel mõnesid olulisi eeliseid, mis mulle hetkel ei meenu.
aga meiegi elu on näidanud, et kalleim ema/ämm on see, kes elab 7 maa & mere taga.
Postita kommentaar