jäävad. Oleneb, mida rõõmuna käsitleda. Igal juhul tuleb rõõmustada, et eile oli ära selle õppeaasta viimane eksam. Midagi õppima hetkel enam ei pea. Tulemused saab teada kahe nädala pärast ja ega ma sealt midagi ei looda küll. Nimelt käisin ma inglise keele B2 taseme eksamit sooritamas ja ütleme ausalt, tegu oli ikka horroroga kuubis. Esiteks olid väga rasked kuulamisülesanded. Meie omad, kes tegid eksami 14. mail, kiitsid, et oi nii lihtne jne! Aga seekord oli tegu ju hoopis teiste ülesannetega, ja sedakorda päris rasketega - ka minu noor ja keeleoskaja kursaõde ütles, et oli pannud osa vastuseid huupi. Esseega oli ka niimoodi, et ma ei saanud pealkirjastki aru, aga et mitte ära anda tühja paberit, kirjutasin seda, mida arvasin, et võiks sobida. Pärast uurisin järele, et olin õnneks täppi pannud. Kui kolm tundi kestnud kirjalik osa läbi sai, siis tuli suuline osa. Selleks, et õppejõuga 10 minutit vestelda (teema tuli valida pimesi selle koguse hulgast, mis õppejõul laual) ootasin ma ei rohkem ega vähem kui 3h! Järjekord oli küll paika pandud, aga kahjuks ei peetud sellest kinni ja kuna mina ei ole eriti jõuline murdjatüüp, siis ma olingi peaaegu viimane, kes vestlusele läks. Kusjuures ma ei julgenud ukse tagant ka eriti kuhugi minna, kuna ikka ja alati on ju lootus, et äkki keegi hakkab nimekirja järgi sisse kutsuma. Eriti kui arvestada, et kohal olid inimesed üle terve ülikooli ja nad ei tea ise üksteise nimesid ning seega ka järge pidada.
Muus osas - täna on mul tööpäev ja homme ma ainult puhkan ja mängin! Siis ma saan kirjutada ka muust, mida vahepeal korda olen saatnud.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar