Vihmasadu...

äratas mind hommikul üles. Piisad kolistasid mööda plekk-katust nagu herned ja vihmaveetorude kolin oli kõrvulukustav. Praeguseks hetkeks on sadu lõppenud, ei tea, kas ajutiselt või päriselt. Vihma oli tegelikult juba ka vaja, sest siin on olnud küll jahe, aga sadanud pole vähemalt nädal aega, ükspäev just katsin ja väetasin oma roose. Minu üllatuseks elas suurem osa roosidest talvekülmad üle, isegi "Ingrid Bergman", mis on suhteliselt pirtsakas peenraroos ja näitas kevadel mulle ainult surnud tüükaid. Kuid oh ime, kusagilt mulla alt kasvasid välja uued võsud ja nüüd on need juba kenad ja prisked. Peaasi, et nüüd lehetäid liiga ei tee.

Aed on tõeliselt lopsakas ja ilus praegu. Õitsema on hakanud iirised ja pojengid ning hilised veigelad ja varajane ebajasmiin. Ülejäänud ebajasmiinide sordid kannavad alles õiepungi ja peab ütlema, et need pungad paiknevad peamiselt kusagil maa ja taeva vahel. Eelmisel aastal sai neid tugevalt kärbitud ja minu kärpetöö tulemusena kasvatasid põõsakesed endale meetrised kasvud, ülatudes mulle ikka kõvasti üle pea. Eks tuleb neid sel aastal jälle kärpida, et nad muutuksid tihedamaks ning meie uudishimulik naabriproua ja tema agressiivsed kanad saaksid meie eest ilusti varjatud.

Siis on õitsemist alustanud üks kuslapuudest, teine sai talvel külmakahjustusi ja vajas kevadel kõvasti kärpimist. Aga lootust on, et saab temagi õied lahti, kuna õnneks oli osa varsi maapinnale lähemale ja lumekihiga kaetud. Ja viinapuud kasvavad ka, mis kole, kuigi mul ei olnud ka nende katmiseks aega. Seda, kas nad millalgi ka viinamarju kandma hakkavad, ma veel ei tea. Aga ka ilma selleta on nad ilusad ja lopsakad taimed, mis aiale oma sära annavad.

Köögiviljamajanduses olen kehva nagu ikka. Ei tule mul sel aastal jälle mingit erilist saaki, isegi aedoad ei tõusnud üles. Ilmselt andis tigude armee oma osa, et isegi kui mõni leht nina välja pistis, siis sai see ka kohe nahka pandud. Aga selle-eest leidsin ma oma aiast karulaugu, mida mina pole sinna istutanud ja ka naabrite aias ei paista teda kasvavat. Ilmselt on siin varem teda kasvatatud või on tegu ühe kohaga, kus ta ise esineb (mida ma hästi ei usu, sest minu andmetel on tegu soojalembesema taimega, mis eelistab saari).

Eile korjasin kimbu piparmünti ja panin terrassile kuivama. Jaa, see tekitab juba päris tõsiselt südasuve tunde. Kui nüüd elamise ka korda saaks, viimase loovtantsu tehtud ja majandusaasta aruande esitatud, siis võiks lõpuks puhata ja mängida. Eile alustasin koristustöödega ja pesin ära alumise korruse aknad, kardinad ja tegin korda söögitoa. Siis katsetasin, kas Vanishi reklaam ikka vastab tõele ja nühkisin diivanilt ja tugitoolidelt maha hirmsad plekid, mis seal ei tea kui kaua juba paiknesid. Eriti jubedad olid tugitoolid, mis mingil ajal platseerusid teleka ees ja no võite isegi arvata, et lapsed olid sinna meie igapäevase menüü peale tilgutanud, nii et katteriietki ei olnud enam näha. Igatahes on praeguseks plekid kadunud, kuigi kuivamisjälgede servad on natuke näha. Aga see on igal juhul parem variant, kui need ebameeldivad larakad, mis enne olid. Ilmselt tuleb korraks kogu pehme mööbel vahuga katta, siis saab plekkidest ka lahti.

Linnud laulavad, lausa hõiskavad. Kas on linnukesel muret, ma küsin. Ei ole vaja aknaid pesta ega mööblit nühkida ning kenad prisked vihmaussid loivavad laisalt aias ringi, ainult söö ja imesta. Mitte et ma neid ise sööksin, aga linnukeste mõttes on tänavune aasta nagu paradiis. Midagi, mille inimesed juba ammu aega tagasi kaotasid.

Kudzu