hoolitsevad selle eest, et minu kodust saaks asotsiaalide punker. Täna kiskus Ingel terrassil alla lambi, kuna meil oli sinna külge riputatud üks kott ja Ingel otsustas selle koti küljes kiikuda. Seti ajas maha lillepoti. Pehme mööbel on kasside poolt lõhutud, tapeedid on laste poolt soditud ja katki kistud. Vaipu maas ei saa hoida, sest Nössu märgistab sinna oma territooriumi. Igapäevaselt puruneb meil tasse ja taldrikuid, kaob nuge-kahvleid-lusikaid. Aias kistakse lilledelt õisi ja pissitakse suvalistes kohtades murule. Tüdrukud peksavad, küünistavad ja kisuvad üksteist juustest.
Kõige selle juures olen mina, kes ma olen enda kodu loonud ideega muuta maailm ilusaks paigaks, kus ma tahaksin elada. Tegelikkus on see, et ma ei suuda siin majas olla ei lastega ega ilma. See ei ole enam minu kodu, see on kellegi teise kodu, kus ma olen sunnitud viibima, sest pole ka kuhugi mujale minna.
Ma ei tea, kas minu kui looja lastesse on hävitus rohkem sisse programmeeritud? Kas minu vajadus ilu ja harmoonia järele tekitab teistes vajadus lõhkuda ja koledaks muuta? Ma ei oska neile küsimustele vastata. Lihtsalt tean, et jõud siin korda pidada on kadunud. Mina ka enam ei jaksa, mina ka enam ei taha. Ei taha mitte midagi.
Ma olen aru saanud, et kui lapsi karmilt kasvatada, siis nad õpivad ruttu ära, et teiste tööst tuleb hoolida, et koera ei peksta kepiga, et tapeedid ei ole joonistamiseks ja mänguasjad lõhkumiseks. Samas mina püüan olla tasakaalukas ja selgitada, miks ja kuidas ning kogen üha uuesti ja uuesti, et see jutt ei vii mitte kuhugi. Püüan olla hea ema, kes ei karista lapsi ja ei tänita iga asja pärast. Ainult et ma ise kannatan selle all, selle vajaduse all olla hea. Ma ei oska ema olla, lihtsamalt öeldes.
Ma olen jõudnud selleni, et siin on lastel hea kasvada. Teevad enam-vähem mida tahavad. Mida enam nad lõhuvad ja hävitavad, seda enam ei jaksa ma nendega tegeleda, seda enam ma tõmbun eemale. Sest minu peas olevasse ilusasse harmoonilisse maailma ei pääse õnneks keegi lõhkuma ja lagastama. Võib juhtuda, et ühel ilusal päeval ma sealt enam välja ei tulegi. Ja ei saa just öelda, et ma selle mõtte peale kurvaks muutuksin.
2 kommentaari:
Raamatus "Mary Poppins" ütles pereema oma mehele, et tal tuleb valida - kas ta tahab ilusat, puhast, korras maja või nelja last. (tegelikult sai neid lõpuks siiski vist viis)
Et mõlemad korraga pole võimalikud.
Kindlasti ei ole võimalikud. Ainus vahe Mary Poppinsi raamatuga on selles, et mina pean olema nii pereema kui Mary Poppins kui aednik, kokk jne jne jne. Oleks mingi maadam Poppins kusagilt võtta, hüppaks rõõmust lakke (jättes sinna piraka rasvase pleki, mille nühkimisega ülejäänud perekond saab aastaid oma aega sisustada).
Postita kommentaar