Mina olen täitsa nõutu. On selgelt välja öeldud, et mina pole neile piisavalt hea. Ja siis oleks ju loogiline, et nad võiksid meid rahule jätta. Et ei ole vaja toppida oma nina meie asjadesse ja teha nägu nagu poleks midagi juhtunud.
Mu ämm loodab, et tänaval lausutud vabandused suudavad panna mind tema suhtes meelt muutma. Kuulge, see on ju naeruväärne! Normaalselt lahendatakse asju nii, et räägitakse suud puhtaks. Ja see eeldab koha, aja ja motivatsiooni olemasolu.
Aga miks ma siin depresseerun, on see, et äi helistas täna hommikul kell 8.30!!!!!!!!!!! See on meie pere jaoks ikka ülivarajane aeg, aga no ega siis teda ju ei huvita, et minu mees teeb öösiti lisatöid ja et mina olen sattunud depressiooni küüsi. Ei, tema ärkab hommikul vara täis teotahet ja energiat. Ta kutsus meid suguvõsa maakodusse Põlvamaal, kus me ei ole alates ämmaga tülliminekust käinud. Et seal on järjekordselt mingi suguvõsa üritus, kus oleks ju nii vahva oma lapselapsi näidata ja kõigile kinnitada, et tegu on imetoredate vanavanematega. Nojah, lapselapsed on nagu nagu nad on, aga mis selliste geenidega emalt nagu mina ikka tahta, onju. Ja et siis tahab äi minna meie maale meiega koos ja pole lugu sellest, et meil oli täna plaan maale minna. Usun, et aktiivse inimesena ootab ta, et me peaksime siit hiljemalt seitsmest pühapäeva hommikul startima.
Kas ma pean ära kolima, et neist rahu saada? Enesetapu sooritama? Ämma uuesti ja korralikult läbi sõimama? Kas ma pean selle punaselt Kuressaare Raekoja seinale maalima, et minu arvamus temast on ikka ja alati sama: minu ämm on silmakirjalik, enesekeskne ja välisele edule orienteeritud inimene. Ja et mul on õigus mitte suhelda selle perekonnaga, sest mina ei viitsi teha halva mängu juures head nägu.
Terve tänane päev on hukas. Minu tuju on null, kuhugi ma ei ole suutnud minna, lastega ei ole suutnud tegeleda, mitte midagi ei saa tehtud, ainult suitsetan ja nutan vahelduva eduga. Ma küsin, mis õigusega need inimesed niimoodi teevad? Kas selle õigusega, et nad on meile raha andnud? No teate, siis me peame oma maamaja maha müüma ja raha tagastama, sest ma ei taha sellest neetud perekonnast mitte midagi teada.
Ja minu mees loomulikult ei suuda meie eest seista. Ei suuda oma isale öelda, et ette tuleks teatada, kui on soov meiega kuhugi koos minna. Meil, täiskasvanud inimestel, kellel on väikesed lapsed, on õigus oma aega planeerida. Ja meil on õigus kõik kukele saata vajadusel. Aga ei, minu mees, selline abitu ja vastutusvõimetu nagu ta on, ainult hingab torusse ja kuulab, mis papal öelda on.
Mida teha, mida teha, mida teha?
4 kommentaari:
Kudagi ei suuda Su raskes olukorras võlce lohutussõnu lausuda, sest minus elavad praegu umbes samasugused tunded, & mida ei taha öelda endale, ei ytle ka teisele (a la tupsu-nunnu, ole tugev, blaa-blaa).
Yhte asja julgexin kyll soovitada: proovida distanceerida ennast masendustundest. Sest see on sinu tahtest sõltumatult kujunenud ning ei soovi kuidagi kontrollile alluda. Depressioon on sageli selline nähtus, mis soovib sinu sees oma mõnusat elu elama hakata nagu mõni qrivaim. Ehkki depressiooni peetaxe inimese enda ainevahetuse puudujääkide tulemuseks, arvan ma, et deprekal on ka kergeid qrivaimu tunnuseid;) e sellega annab teatud viisil suhelda ning tõrjuda kui Kedagi Teist.
Nii et ämmad-äiad saagu ise endiga hakkama, Meie tegeleme ise endiga ja oma elu rohkete mõistatustega.
PS. Ka minu hr abikaasa on siuke telefonitorusse nohiseja ning jaatavalt mõmiseja, millel on aeg-ajalt päris rämedad tagajärjed. Võixin sellestki pikalt rääkida...
Hm. Aga kuidas sellega oleks - lapsed lähevad, koos issiga - aga sina mitte? Saavad vanavanemad oma staatust demoda ja, hahaha, selle nimel natukene vaeva ka näha, ja sina saad senikaua rahus mõtliku näoga lillepeenra juures istuda, üks näpp mullas ja teine kohvitassis.
Oeh, juba ma tegin selle vea, et ronisin kaasa. St meie maale, kus äi käis tähtsa näoga ringi ja ei öelnud ainsatki kiidusõna selle kohta, mis me seal kevade jooksul oleme teinud. Küll aga leidis, et peaksime ühelt vahtralt veel oksi maha saagima ja seda tegema ja toda. Mina tundsin ennast nagu kontvõõras, justkui oleksin järjekordsele äia kinnistule külla sattunud. Nüüd siis olen palavikus, see on minu tavaline kaitsereaktsioon.
Kui järgmine sarnane juhus tekib, siis katseta. Mind täitsa huvitab - kas sul lubataks koju jääda, või oleks see mõeldamatu, et sa ei tulegi nende hiilgust ja enda viletsust imetlema.
Postita kommentaar