majandusaasta aruannetega, töötamise, lastekasvatuse ja õppimise ühendamisega, hobidega tegelemisega, abikaasa tupsutamisega, aia harimisega, ehitamisega, remondiga ja on tegusad ning toredad inimesed. Mina olen käkerdis ja hädavares, nutan iga asja pärast silmad peast, lapsed on mul kah nagu nad on, ei ole mul kiituskirju ega muid autasusid nende eest ette näidata. Muud asjad kasvavad jõudsalt üle pea, peenardes peesitavad naadid, raamatute lugemiseks pole aega, maalimiseks lisaks ajapuudusele ka kohta, maja laguneb ja muutub üha ja aiva räpasemaks ja rüvedamaks. Oma aruannet pole ma ikka esitanud, kuigi me pusisime ta mehega valmis ja raamatupidaja vaatas üle ka. Isegi rippkiik lagunes ära ja pole raha, et uut osta. Kõige selle taustal oli mul tõeliselt piinlik oma kunagiselt kooliõelt kuulda, kuidas minu kursusejuhendaja oli 15 minutit rääkinud ühest uninkaalsest, erilise mõtlemisega erakordsest inimesest, keda ta siit linnast ainsana oskas ära mainida. Alleaa, armas mr A! Sa oled sattunud eksiteele: mina olen depressiivne, saamatu, armetu hädavares - unikaalne just selle poolest. Keda Sina minus näed, mina küll ei tea. Kui Sa ei oleks juhuslikult minu õppejõud, siis ma karjuksin Sinu peale ja keelaksin endast igasuguste ülistuslaulude väljamõtlemise. Ausalt öeldes ajas see jutt mulle tegelikult nutu peale. Nii kurb on, kui keegi mind üle idealiseerib, sest pettumus hiljem saab olema seda suurem. Lõppude lõpuks olen ma tavaline lihtsurelik, ainult natukene rohkem katki kui enamik inimesi.
Niimoodi ma siin kuumas linnas veedangi oma aega muremõtetes, üritades mingilgi moel emana toime tulla ja natukehaavalt ka kõige muu eest hoolitseda. Abikaas peab küll hetkel leppima sellega, et tema naine suurema osa ajast vaikides nurgas istub ja mitte midagi ei taha, mitte midagi ei oska (nagu selgus, isegi mitte söödavaid pannkooke küpsetada, kuigi selle võib ka retseptiraamatu kaela ajada) ja mitte millelegi ei reageeri. Minu lastekasvatus seisneb hetkel:"Jookske, lapsed, ärge jookse ometi koguaeg!" stiilis lausungite edastamises, millel otse loomulikult ei ole mitte mingit mõju. Ega ma seda ei ootagi.
Aeg kulgeb vaikselt, õudused koguvad tuure, et mind kimbutama tulla, homne päev ja ülehomne ja üleülehomne tunduvad hirmutavatena, justkui kõrgmäestik, mille ületamine minu jaoks on ilmvõimatu - mis siis sellest, et teistele on nad tibatillukesed künkakesed.
Kudzu
PS Eino häid asju juhtub ikka ka. Sodipodipood on avanud oma uksed Veeriku Selveris ja viimase raha eest ma tassisin endale hiigelsuure kaheinimese voodile mõeldud heegeldatud voodikatte koju. On vähemalt midagi ilusat ja sooja, mis endale kurbade ilmade puhuks ümber tõmmata. Ja ma olen ammu aru saanud, et ma loon iseendale turvalist maailma pisikeste odavate ja taaskasutatavate asjade abil. Ostan endale turvatunde nagu öeldakse. Aga asjad vähemalt ei taha mitte midagi! Ja on vait ka, kui tegu pole just maki või raadioga.
3 kommentaari:
mjah, mul ka pole kiitusirju laste eest ette näidata, ainult arstide suunamiskirjad, mis siin kiitusest, laste isad ei pea isegi vajalikuks tunnustada seda, et ma puruüksinda need lapsed üles kasvatan ja lisaks neid veel isadele oma viimase vaba vaimujõuga külla ka orgunnin. Aga mul on väikesed rohelised kapslid ja kõik see elu on lill :)
Keemia, junõu.
Lilladilill!
eee
aga lugemist harrastan ma stiilis et raamatuga liivakasti ääres ja... veerand tunni kaupa ikka saab. Hääl peab ainult hea kandev olema, et õigel hetkel karjatada: ära roni sinna, roni kohe maha, vms.
nojah
mul on ka mugavalt üks väikelaps korraga
praktiliselt üheealiste laste paari korraga kantseldamise kogemus mul puudub, aga see-eest olid mu emal kaksikud - Terror ja Horror. ;)
Ma olin ükspäev nendega rannas ja püüdsin näha üheaegselt ette, taha ja kõrvale, sest Ingel on veehull, kes ei karda ühtki sügavust, MM seevastu ei armasta külma vett ja tahab hoopis liumäel ronida. Umbes tund hiljem hakkasin iga viie minuti tagant kella vaatama, et kas saab juba kodu ka lõpuks!
Postita kommentaar