Lõputu sadu...

vihma kallab ja kallab. Meie toa kohal on plekk-katus ja ma kuulan, kuidas vihmapiisad katusel trummeldavad. Minule mõjub see heli rahustavalt. Ja rahu on väga vaja, eriti peale eilset närvivapustust. Aga lugu siis selline:

mu abikaasa töökohal töötab raamatupidaja, kes lubas mind aidata majandusaasta aruande koostamamisel. Eelmisel aastal palusin ka tema abi ja siis ta väitis, et minu aruandeaasta mahub maksimumperioodi sisse st tuleb esitada kõik tänavu. Ma ei hakanud tema juttu üle kontrollima, olin sessist väga väsinud ja raamatupidamine on üks asi, mis mulle absoluutselt ei sobi ega hakkagi kunagi sobima. Kui ma siis eile oma paberitega kokkulepitud ajal kohale läksin, vaatas ta mind suurte silmadega, et mida, sa oleksid pidanud ju aruande tegema eelmisel aastal. Jah, mul on õnneks olemas tema saadetud mustvalgel kirjas meil selle kohta, et pole vaja aruannet teha, kui nüüd keegi peaks mul kõrvad pihku võtma. Aga et ta ise nii ütles ja nüüd tegi näo, et ei tea midagi sellest, see tegi mind suhteliselt kahtlustavaks. Järgmiseks selgus, et elektrooniliselt seda asja täita ei saa, kuna aruandeperiood hakkas varem kui 01. jaanuaril, tuli teha paberile. Hakkasin seal siis sisse toksima ja töö käigus selgus, et tegelikult ei tea raamatupidaja midagi MTÜ raamatupidamisest ja kuigi me oleme korduvalt sellest rääkinud, ei võtnud ta vaevaks end ka kurssi viia. Aga mina ootasin temalt sellist abi, et mul on pakk pabereid ja tema kui spetsialist paigutab vajalikud numbrid kuhugi vajalikku kastikesse. Noh, lõpuks ma pakkusin ise välja, et ma võin seda tabelit ka ise kodus teha ja talle saata kontrollimiseks, teele kaasa andis ta veel mingi väljavõtte raamatupidamiseeskirjadest, mis kahjuks osutusid täiesti kasututeks, kuna minu puhul ei ole tegu siiski kasumit tootva ettevõttega ja MTÜ aruandesse on vaja teistmoodi andmeid.

Ja vot siis juhtuski, et ma tulin nuttes sealt kodupoole, kodus suutsin kolm tundi ainult ulguda, kägaras teki all. Mul on olnud 10 000 käive ja ma pean niimoodi selle pärast kannatama! Esimene mõte oli end lihtsalt likvideerida. Et siis las teised söövad suppi edasi. Lõpuks sain aru, et minu lapsed ei ole väärt kaotama oma ema (noh, kahjustatud, depressioonis ja muidu ka mõttetu, aga ikkagi ema), et ma pean jälle end sellest pasast läbi vedama ja üritama toime tulla ilmsvõimatu ülesandega. Ja üks aruanne tuleb järgmisel aastal ju veel teha.

Kõige selle jama jaoks on mul kaks päeva pühade ajal, kui abikaasa ei tööta. Nii et teile, inimesed, soovin häid pühi! Tehke lõket ja olge ka muidu toredad ja eks ma mõtlen teie kõigi peale, kui mul arvuti taga istumisest tüdimus tuleb.

Ja minu puhul on paraku nii, et teiste jaoks imekerged asjad on minule ülejõukäivad. Aga enamik muudest inimestest ei oska ju ka maalida nii nagu mina ja ma ei hakka neilt seda ka ootama, eksju! Nii et las iga kingsepp jääda ikka oma liistude juurde.