Tume ja sume suveöö
augustis
tähekihilise taeva all.
Siilikübarad kummardavad üksteisele,
tervitades vaikselt ligihiilivat sügist.
Mungalilled edvistavad värviliste naeratustega
-kui mungad seda näeksid!
Veel ei ole puude
lehemustrid kaotanud rohelust,
veel ei kilju taevas rändlindude parved,
veel ei laota hallaööd
oma pitsi maapinnale.
Ometigi on sumeduse katte all
aimata esimesi lahkumise märke.
Lõppemise algust,
minemise tulekut.
Magusat valu ja igatsust
lennata koos sookurgedega
sinna,
kus elavad surnute hinged
ja kuhu sügis alati ukse avab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar