Päike...

viimaks ometi! Tusased sünged päevad madalate pilvede all on väga väsitavad. Ärkad üles, on hämar, toimetad ja ikka on hämar ning õhtu saabub varakult ja kiirustades, ja hämarus muudkui tiheneb. Mulle meeldib päikesepaiste, suvi ja soojus. Terassil kiiktoolis istuda ja sooje suveöid nautida. Rännata oma pesakonnaga mööda Eestimaad ja leida kohti, kus meil oleks hea olla. Äia suvekodu Saaremaal on siiani jäänud kõige armsamaks paigaks, kus me viimasel ajal oleme käinud. Vist seetõttu, et seal haarab meid kõiki meeldiv rammestus, kuhugi kiiret ei ole, midagi ei taha ja miski ei häiri. Öised tiigisuplused, saun, värsked kartulid ja praetud lest, päevad rannas, kus on palju liiva, suured lained ja vähe inimesi, no mida võib üks inimeseloom veel igatseda. Oleme oma perega koos, ei viitsi isegi sõpru külastada. Meile piisab üksteisest ja tüdrukute energiat arvestades võiksid ööd olla pikemad ja und vähem, et me saaksime kaasaga ka päris kahekesi olla. Äi ise ei saa oma suvekodu nautida, tal on teine veel pluss töökohustused, pluss nõudlik abikaasa. Ja ta on inimene, kes pudeliski paigal ei püsi, kulgemise joont temas ei ole. Aga ega siis kõik ei saagi kulgejad olla, osad peavad rabama, et teised saaksid vaikselt edasi liikuda.

Me nopime maailmast välja info, mis sobib meie isiksusega. Märkame pikast tekstist ühte lauset, jättes tähelepanuta idee, miks tekst kirjutati. Me märkame inimeses tema tuhandete omaduste juures ühte, mis meile ei meeldi või millest me aru ei saa ja tõenäoliselt on tegu joonega või omadusega, mida me endas eitame või maha salgame. Me teame, kuidas on meie arvates õige elada, aga unustame tähtsa asjaolu, et iga inimene on unikaalne ja tema elu ja tema otsused on unikaalsed ega kuulu seetõttu ümberlükkamisele. Me tahame inimesi aidata, aga jätame igaks juhuks küsimata, mis liiki abi ta vajab. Kas see, mida ta ütleb, on vaid hetkemeeleolu või on tegu millegi püsivaga, kas inimene avaldab oma mõtteid selleks, et kedagi provotseerida või on mõtete kirjapanek vaid üks viis oma mõttemaailma korrastamiseks. Ma arvan, et need on teemad, millega meil kõigil tuleks tegeleda. Sest teise inimese sussidest maailma vaadata on midagi muud, kui talle oma vana äratallatud sussipaariga vastu pead anda! Võib muidugi anda, aga kas tasub siis hiljem imestada, miks küll minuga juhtuvad koledad asjad, miks keegi mind ja minu lapsi ei salli, miks ma saan ühiskonnalt valdavalt negatiivset tagasisidet. Peegel oleks siinkohal suurepärane abimees.

Kenal päikselisel sügispäeval on hea jalutada looduses ja jätta hetkeks kõik teised nende maailmadesse ning vaadata tõsiselt enda omasse. Kindlasti leidub seal midagi armsat, midagi tuttavlikku ja midagi hoidmisväärset.

Kudzu