- ma ei taha tagasi minna, kuna valimistega midagi ei muutunud ja seega on kogu süsteem sama haige kui aasta tagasi
- mu kolleegide enamik on nii läbipõlenud, et nendega ühes ruumis viibimine põletab mindki tükkideks
- tegelikult ei oota mind seal keegi, kuna ma olen neil kõigil ammuilma üle visanud oma ebanormaalsusega (neli last! ja siis veel uus kõrgharidus) ja ülbitsemisega palgateemadel
- sama hästi võiksin ma poes vorsti müüa. Lahke olekuga müüja on sama teraapiline kui lahke olekuga sotsiaaltöötaja, vahe selles, et sotsiaaltöötaja peab hunnikute kaupa lolle pabereid täitma, mida müüja ei pea teps mitte tegema. Ahsoo, müüja palk on enamasti suurem kui sotsiaaltöötajal
- ma olen üldse väsinud inimestega töötamisest. Ma tahaksin pigem maalida ja luuletusi kirjutada. Kui inimestega kokku puutuda, siis ainult mingeid grupitöid läbi viies. Aga ei saa salata, et kõige suuremat rõõmu tunnen ma kunstidega tegeledes.
- Kodu, kooli ja perekonna ühitamine on enam-vähem võimatu ülesanne. Ma lihtsalt suren koormuse kätta nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Meil ei ole ka kedagi aitamas, kui, siis ainult raha eest. Raha teatavasti ei ole...
- meil on ette nähtud 8 õppenädalat semestris. Selge see, et õppepuhkustega ma aastast perioodi ära ei kata. Ja kui ma käin tööl ilma palgata, milleks siis üldse käia?
Plusspoolelt:
- Raha! Ikka väga niru on ainult lastetoetustest elada ja mitte omada isiklikku raha. Pealegi on õpinguteks vaja osta kunstitarbeid, mis ei ole ka väga odavad
- Õppelaen: kui pool aastat vastu peaksin, siis 09. juulil saaks viimane osa varasematest laenudest makstud. Summa on umbes 10 000. Kui keegi mulle selle papi niisama välja köhatab, siis muidugi poleks vajadust üldse kaaludagi tööleminekut.
- Mul on väga toredaid kolleege, kellega on armas koos töötada
- Klientidega on mul alati väga hea kontakt. Seda isegi siis, kui ma pean neile ütlema koledaid asju või teatama, et nad jäävad millestki ilma. Ja ma oskan inimesi (ära)kuulata.
- Kuhugi kuuluda on väga oluline tunne. Lastega kodusolemise periood kujunes sotsiaalseks vaakumiks, mis lõi mind rivist välja rohkem kui ma arvatagi oskasin. Ega ma siis niisama ei tormanud teise linna kooli! Koolis ma kuulun oma rühma, lisaks on mul tekkinud väga ha sõber Tlnas, aga jah, töökohta kuulumine on midagi muud. Kool saab ühel hetkel läbi ja siis....
- mind on niimoodi kasvatatud, et inimene peab töötama, olgu see töö siis talle vastik või mitte. Oma lapsepõlve mõjudega on ikka päris raske võidelda.
- ma tahan, et oleks turvaline. Kasvõi ebameeldiv, aga turvaline. Vabakutselisena elada on suur väljakutse, aga mul on ikkagi väikesed lapsed ja kui andekas ma üldse olen...
Näete, täiesti skisofreeniline olukord. Ja ma pean mingi lahenduse leidma, sest mult oodatakse vastust. Mees ütleb, et ära mine. Aga ma ei saa teda ka ainult kuulata.
Pagan võtku, miks peab elu nii keeruline olema!
Kudzu
10 kommentaari:
Tuleta meelde, miks sa sealt üldse ära tulid. Mina olen ainult kõrvalseisja, kes on lugenud kõigest mõne lehekülje, mis sa siia eelmisel aastal kirjutasid. Ja nende põhjal ma soovitaks ka pigem mitte minna. Kuna seal olukord pole paranenud, lähed sa seal lihtsalt segi. Sinna tööle tagasiminek eeldaks seda, et midagi on kõvasti muutunud - kas siis töö juures või sinu elus. Kas on? Kas sellisel määral, et see midagi muudab?
Ei ole muutunud, ja läheb järjest hullemaks. Ses mõttes on Sul õigus, et ma ei pea seal vastu ja mul ei ole ka jõudu asjaolude muutmiseks. Üks ei ole paraku võitlusväljal sõdur...
seitse plussi versus seitse miinust sain ma ülelugemisel.
hmhmh. paganas.
Kui ma ära suren ja põrgusse satun, siis seal peab pidevalt mingeid valikuid tegema. Paradiis on valikutevaba.
No ma saatsin väga diplomaatilise vastuse, et tahaksin ära oodata eriala akrediteerimise tulemusi. Kui meid nüüd novembris ei akrediteerita, siis eriala suletakse nii ehk naa ja ma pean midagi oma eluga ette võtma, nt tööle minema. Kui akrediteeritakse, siis jällegi on õpingud esikohal.
Mul on üks vabakutseline sõber ja tema elu, eriti praegu, pole meelakkumine. Nii et mingi töö peab võtma. Kuid mitte endist kohta, parem oleks midagi vähem läbipõletavat ja loomingulisemat, soovitavalt osalise koormusega.
Nii arvan mina kõrvalseisjana, kuid see ei pruugi muidugi õige olla.
Ninnu
Sinu kuuluvusvajadus on mind juba pikemat aega pannud kulme kergitama. Kindlasti on sul omad põhjused, miks gruppi kuulumine sulle nii tähtis ja oluline on. Ma isegi kujutan neid põhjuseid ette.
Aga mulle tundub, et sinu ootused kõikide gruppide suhtes on väga-väga kõrged. Just nii nagu sinu nõudmised iseenda suhtes on väga kõrged, on need sama kõrged ka inimeste suhtes, keda sa "omaks " tahad pidada.
Ma kardan, et nii jäädki sa pettuma, aina pettuma ja kõrgelt kukkuma. Sest vankumatut truudust, täielikku mõistmist ja absoluutset lojaalsust ei ole olemas. Või kui, siis väga harva.
Ka kõige lähedasemad inimesed võivad meile aegajalt halba teha, ebaõiglased olla, mingis mõttes reeta või hüljata. Ja samal ajal ikkagi hoolida ja armastada.
Mis siis veel oodata sellistest ajutistest ja suvalistest inimkooslustest nagu üks töökollektiiv või koolikursus, kus on kokku saanud totaalselt erinevad inimesed ja sealjuures mitte vabatahtlikult.
Ma saan aru, et me oleme erinevad. Minu jaoks on töö-või koolikaaslased lihtsalt kaaslased, kellega koosviibimine on paratamatu ja see paratamatus on meeldivam, kui üksteisega lahke ja viisakas olla.
Sina aga kirgliku inimesena läheksid "omade" eest kasvõi läbi tule ja vee. Ning eeldad millegipärast, et teisedki suhtuvad sinusse ja gruppi tervikuna samasuguse andumuse ja kirega.
Eks igaüks on erinev ja kui see pidev vaimustusest ahastusse ja jälle tagasi pendeldamine sind ennast ei häiri, siis... mulle meeldid sa sellisena, nagu oled.
Kui sa suudaksid meie töökohta ja kolleege võtta ilma igasuguste ootusteta, koos kõigi ebameeldivuste, vigade ja puudustega, mis seal on, siis ma soovitaksin sul tagasi minna. Aga vaevalt...
Mina ise ei kavatse ka sinna tagasi minna. Aga põhjuseks pole välised asjaolud, kolleegid või töökorraldus, vaid mina ise. See töökoht lihtsalt ei sobi minu eluviisiga väga hästi.
Ma ei muretse selle pärast, et ma peaksin kuuluma SAO töökasse kollektiivi. Ma tahaksin RAHA saada, et igal kuul kukuks minu arvele natuke cashi ja ma võiksin osta maalimistarbeid ning raamatuid. Ja käia edasi teises linnas koolis, mida ilma rahata ei saa kohe mitte kuidagi korraldada. Isegi Kristjan Jaak suri ää, kui pidi liigselt jala käima.
Inimesed mulle tegelikult ei meeldi, ausalt. Ma elaksin suurima rõõmuga kusagil karupees ja tegeleksin oma asjadega, nii nagu ma sisuliselt praegu elangi. Seltskondlikkus ja mängulust on lihtsalt pisike osa minu olemusest, mida ma näitan. Seda, mida ma ei näita, on kaugelt rohkem. Kas Sina oled mind nutmas näinud kunagi? Ma olen kindel, et ei ole.
Loomulikult olen ma maksimalist, loomulikult olen ma kirglik inimene, loomulikult olen ma ülitundlik. Ma olen oma hingelt kunstnik, nii õõnsalt kui see ka ei kõla, ja ma liigun selles suunas, et olla kunstnik ka "kapist väljas".
Aga noh, mis ma ikka seletan - ma ei pea vabandama, et olen nagu olen.
No aga ole-ole, kes see keelab.
Töö, pere ja kooli ühitamine on muidugi paljude inimeste lahendamatu ülesanne. Ma saan nii aru, et koolist ei taha ja perest ei saa loobuda. Ega siis muud üle jäägi kui ohverdada praegune, küll paljude vigadega, aga ikkagi tuttav ja turvaline töökoht.Kuigi, kevadeni peaksid ehk vastu...
Sinu praegune ametikoht nõuab paraku väga suurt pühendumist ja siis jääb ka veel puudu.
Praeguses olukorras uut tööd otsida on hullumeelsus, aga tead, hullud kunstnikud pidid need kõige paremad kunstnikud olema ; P
Postita kommentaar